Uudised

Eesti Loomakaitse Seltsi jurist Meelika Liiv: “Probleem pole loomakaitse õiguste puudumises, vaid nende rakendamises!”

laine uudised-laine
12. juuni 2017
Millised õigused loomal täna Eestis on ja millised õigused tal võiksid olla? Eesti Loomakaitse Seltsi jurist Meelika Liiv tutvustab olukorda meie õigusruumis. Meelika Liiv on pikaajaline Eesti Loomakaitse Seltsi vabatahtlik, kes läbi juuraõpingute leidnud kire loomade õiguste lahtimõtestamisel.

On sulle loomakaitseõiguses midagi üllatavat silma hakanud?

Huvitavaid kohti on loomakaitseõiguses palju. Kuna õpin hetkel õigusteatuste magistrantuuris, siis minu jaoks on mõneti üllatav, et Eestis ei õpetata loomade õigusi kui õigusvaldkonda ja meil ei ole selle alast õiguskirjandust. Loomade õigused jagunevad paljude erinevate õigusaktide vahel ja loomade õigustega tegelevad paljud erinevad asutused: Veterinaar- ja Toiduamet, Politsei- ja Piirivalveamet, Keskkonnainspektsioon, kohalikud omavalitsused. Selline olukord toob kaasa ohu, et erinevad asutused, organisatsioonid hakkavad õigust tõlgendama erinevalt.

Kas Eestis on vajalik loomakaitsealased seadused rangemaks muuta?

Ma leian, et peamiselt riivab inimeste õiglustunnet tugevalt see, kui loomade väärkohtlejad jäävad karistuseta. Tegelikult tuleb rõhutada, et ühegi õigusakti eesmärk ei ole kedagi karistada, vaid parandada isikute käitumist ja kaitsta neid keda vaja. Ma ei usu sellesse, et karmimad karistused parandaksid loomade olukorda. Seda aitaks parandada hoopis seaduste parem rakendamine. 

Õigusaktides on nõudeid, mis võiksid olla rangemad, näiteks lemmikloomade pidamise määruses kehtestatud minimaalsed nõuded puuride suurustele jms on väga leebed. Iga mõistlik toakoera omanik ei peaks oma koera 2m2 puuris. Siiski ei ole Eestis minu hinnangul probleeme mitte nii väga õigusaktide puudumises kui nende tõlgendamises ja rakendamises. Näiteks ei saa inimesed sageli aru, miks ei mõisteta isikutele kriminaalkaristusi, neile jääb tunne nagu rikkujad pääseksid n-ö puhta nahaga.

Aga tegelikult on Eestis väärtegu ja kuritegu looma suhtes lubamatu teo toimepanemises üsna sarnased. Kui isik on toime pannud looma suhtes lubamatu teo, näiteks põhjustanud looma hukkumise, põhjustanud loomale vigastusi või valu, siis saab teda vastutusele võtta väärteo korras. Kriminaalkuriteoks muutub selline tegu siis, kui isik pani selle teo toime julmal viisil või avalikus kohas. Minu hinnangul ongi siin tekkinud olukord, kus õigust tõlgendatakse erinevalt. Kes ütleb, milline viis on julm ja milline viis ei ole julm? Kõik viisid ei saa olla julmad, muidu poleks seadusandja sellist valikuvõimalust andnud. Samuti tõlgendatakse loomakaitse küsimustes jätkuvalt erinevalt, milline koht on ikkagi avalik koht. Seega on menetlejatel lihtsam menetleda rikkumisi väärtegude kui kuritegudena. Väärteorikkumise tõendamine on lihtsalt kergem. Kriminaalmenetluse jaoks on vaja tõendada sellesama julma viisi esinemine, millega kaasneb aga risk, et kas ka kohtunik leiab, et selline viis ikka on julm või mitte. Ja kui see tõlgendamine on vaieldav, siis riskitakse sellega, et rikkuja võidakse hoopis õigeks mõista. Võiks öelda, et loomakaitse küsimustes tõlgendatakse õigust praktikas pigem konservatiivselt.

Kuidas Eesti seadus käsitleb lemmiklooma? Millised õigused on loomal Eesti ja mujal maailmas? 

Riigiti on loomade õigused reguleeritud väga erinevalt. On riike, kus on üksikasjalikumad sätted ja riike, kus reguleeritus on väga üldsõnaline. Eestis on loomapidamine üsna ulatuslikult reguleeritud. Välja arvatud mõned puudujäägid nagu näiteks hobuslaste pidamine.

Eestis reguleerib loomade õigusi üldisemalt loomakakaitseseadus. See käsitleb nii lemmikloomi, põllumajandusloomi, katselooomi, looduses vabalt elavaid loomi jt, kehtestades, kes on loom, millised on üldised loomapidamise nõuded, millised on loomade suhtes lubamatud teod, millised on sanktsioonid jne.

Loomade õiguste selgekstegemiseks ei piisa aga kindlasti vaid loomakaitseseaduse lugemisest. Paljud reeglid tulenevad lisaks ka teistest seadustest ja määrustest. Lemmikloomade pidamise nõudeid täpsemalt tuleb otsida lemmikloomade pidamise määrusest. 

Põllumajandusloomade kohta on põllumajandusloomade aretuse seadus, loomatauditõrje seadus, metsloomade osas aga jahiseadus jne. Eestis on loomade õigused ja mõisted jagunenud paljude erinevate seaduste ja määruste vahel laiali. Lisaks riiklikule regulatsioonile on oma loomapidamise eeskirjad olemas ka kohalikel omavalitsustel, mis teeb erinevates õigusaktides orienteerumise esialgu üsna keeruliseks.

Sageli arvatakse, et Eestis on loom seaduse mõistes lihtsalt asi. See väide ei vasta tõele. Tsiviilseadustiku üldosa seadus küll ütleb, et loomadele kohaldatakse teatud juhtudel asjade suhtes kehtivaid sätteid, aga see säte ei ütle, et loom on asi, vaid, et teatud juhtudel, näiteks eraomandi vaidlustes, kohaldatakse loomadele asja sätteid. Näiteks kui vara jagamisel otsustakse, kas koer on mehe või naise oma, siis jagatakse koer nii nagu muud asjad. Loom aga ise ei ole asi, sest tal on olemas täiendavad õigused mida asjal ei ole, nagu õigus saada sobivas koguses sööki ja joogivett, saada sobivat hooldust, sobiv ruum ning muud terviseks ja heaoluks vajalikku.

Kui keeruline on Eestis loomapidamise õiguse ära võtmine? 

Eesti seadusandlus võimaldab nii loomapidamise õiguse äravõtmist kui ka lihtsalt konkreetse looma äravõtmist.

Looma saab ära võtta siis, kui isikule tehtud ettekirjutust on korduvalt rikutud või loomakaitseseaduse nõudeid oluliselt rikutud. Ja kui lisaks sellele looma omaniku juurde jätmine ohustab looma tervist või elu.

Loomapidamise õiguse äravõtmine on aga lisakaristus. Ehk selleks, et kelleltki loomapidamise õigust ära võtta, peab olema isik süüdi mõistetud looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest. Selle lisakaristuse vajaduse otsustab kohus. Seda saab teha kuriteo puhul kuni 5 aastaks, väärteo puhul kuni 3 aastaks, kas võttes ära mistahes looma pidamise õiguse või teatud liiki loomade loomade pidamise õiguse. Eestis ei ole sellise lisakaristuse rakendamine väga levinud.

Kuidas on inimeste mõtlemine aastatega muutunud, kas paremuse poole? 

Kindlasti saab öelda, et inimeste suhtumine on aastatega oluliselt paranenud. Kui varem peeti koerte ketis pidamist ja kassipoegade uputamist normaalseks, siis nüüd enam mitte. Kui ma 10 aastat tagasi tegelesin tänavakassidega, siis peeti steriliseerimist pigem millekski erandlikuks, nüüd peetakse kummaliseks pigem omanikku, kes oma kassi ei steriliseeri. Võib öelda, et inimesed märkavad rohkem.

Arenenud maailm liigub selles suunas, et ka loomad on tundelised olendid. On teaduslikult tõestatud, et nad tunnevad valu, rõõmu, kurbust, leina, empaatiat, kadedust, eemaletõrjutust. Ehk tegutsetakse selles suunas, et tagada loomadele senisest rohkem õigusi.