Muutuv maailm ja tuuleveskitega võitlemisele kulutatud aeg

Maie Kiisel 15. detsember 2015

Foto: Dreamstime

Üksi enda tuba ringi tõsta võib, aga see ei muuda väljaspool seda tuba eriti midagi. Kuidas teha muutusi nii, et arvestatud on ka ümbritseva süsteemiga, kirjutab TÜ ühiskonnateaduste instituudi kommunikatsiooniuuringute teadur MAIE KIISEL.

Inspektor Gently satub mõrva uurides perede puhkelaagrisse, mille toretseva pealispinna alt avastab ta – nagu krimiseriaalidele kohane – ootamatuid kihistusi. Laagri juht teeb omalt poolt kõik, et isa pärandatud edukat ettevõtet muutumatuna hoida. Paraku on juhi võimetus tunnistada kuuekümnendate aastate Inglismaa peremudelite muutumist puhkelaagri pankrotini viinud. Selle pidurdamiseks pakuvad puhkeasutuse töötajad veel allesjäänud klientidele salaja tasulisi seksuaalteenuseid.

Kui tuttavlik, mõtisklesin hilisõhtuse filmikogemuse üle. Suhtlen sageli inimestega, kes soovivad sarnaselt puhkelaagri juhiga tuua rohkem peresid enda juurde sisukalt aega veetma. Taipasin ühtäkki, et ma ei teagi oma lähikonnast ühtegi igavlevat tuumperekonda, kes sobiks selliste ürituste sihtrühmaks. Maailm muutub ja sellega ka pered ning nende vaba aja veetmise vajadused.

Et avaliku sektori ootused kodanikuühendustele sotsiaalsete probleemide lahendamiseks – ja selleks alternatiivse rahastuse otsimiseks – järjest kasvavad, on oluline muutunud vajadused ära tabada,
et avaliku raha eest ei tegeldaks klantspildi vuntsimisega, sellal kui sihtrühma vajadusi hoopis mujal rahuldatakse.

Enesekeskne ettevõtlikkus on muutumise vaenlane

Enne sihtrühmade juurde tormamist tuleb aga peeglisse vaadata. Olulisemaks kodanikuühenduste tegevuskeskkonda muutvaks teguriks on kodanikuühendused ise. See, et neid on nii palju. Ja järjest rohkem, tingimustes, kus kodanikuühendustes kaasalöövate inimeste juurdekasv seisab juba mõnda aega paigal.

Püüe lahendada probleeme igale neist oma esindusorganisatsiooni loomisega toob kaasa selle, et iga uus organisatsioon kahandab teiste võimet saada tähelepanu, leida võimekaid juhte ning kaasata eksperte ja vabatahtlikke, samuti võimalusi sihtrühmi tundma õppida ning probleemi mitme tahu kallal korraga tegutseda. Igale probleemile oma organisatsiooni loomine ei pruugi selle lahendamisele kaasa aidata, küll aga kasvatab kindlasti nende inimeste osakaalu kodanikuühiskonnas, kes kulutavad aega organisatsioonide administreerimisele. See tuleb millegi arvelt, võimalik, et loovuse ja avastuslikkuse kontolt. Oludes, kus rahastus pingestab ajakasutust – vähese raha saamiseks lubatakse rohkem, kui suudetakse – ja inimressurssi jagub igasse organisatsiooni näpuotsaga, jääb kodanikuühenduste peamiseks õppimisvõimaluseks see, mida nähakse juba teisi ühendusi tegevat (kuigi imiteerimise rolli õppimises ei tohi alahinnata). Tulemuseks on see, et meil tegutseb suur hulk võrdlemisi sarnase tööriistakastiga ühendusi, kel pole jaksu ega võimalustki ei ennast, sihtrühmi ega muutusi kriitiliselt kõrvalt vaadata.

Üheks tüüpiliseks tööriistakomplektiks on võttestik, millega kasvatada sihtrühma teadlikkust probleemist – et see oleks ikka mitmekülgne, sügav, kriitiline jne jne. Üks klassikaline näide, kuidas seda tagada püütakse.

Meie instituudi magistrant analüüsis kodanikuühendust, mille töötajate tegevusest võtab väga suure aja infokanalite töös hoidmine. Nad teevad kõike seda, mida on kogu aeg teinud, ja lisaks kõike seda, mida nad on teiste pealt juurde õppinud. Selle tulemusena on neil organisatsiooni liikmete ja sõprade kirjalist, igakuine infokiri, organisatsiooni ajakiri, koduleht uudisvooga, kodulehe suhtlusfoorum, teadusajakiri, mida tellitakse raamatukogu hoidlast välja kaks korda aastas, ning kaks Facebooki lehte. Üks neist organisatsiooni oma, teine teemaleht, millel liikmeid kordi rohkem kui esimesel. Organisatsiooni meeskond on kõigest sellest võrdlemisi väsinud. Kuigi loodavat teavet on võimalik eri kanaleis mõnevõrra dubleerida, toodetakse palju infot lihtsalt lattu ning palju vaeva tuleb näha kanalite “täissaamisega”. Ei saa ju välja lasta viieleheküljelist väljaannet, kui formaat on kaheksa. Töötajad kurdavad võimetuse ja oskamatuse üle reageerida välistele väljakutsetele siis, kui nad peaksid seda oluliseks. Kuigi liikmetega on püütud arutada kanalite harvendamise ja ümberkujundamise võimalusi, on see seni leidnud vaid tugevat vastuseisu. Samal ajal on näha, et aktiivne liiklus toimub vaid Facebooki lehel, mille liikmeskond tuleb oma probleemide lahendamisega toime peaaegu ilma organisatsiooni sekkumiseta.

Päris paljud teada-tuntud kodanikuühendused ei suuda tunnistada, et ühiskonda on tekkinud arvestatav hulk aktiivse elustiiliga inimesi, kes jagavad oma reisidel omandatud, välismeediast saadud, aga ka tööalases arengus ja haridusteel kogutud teadmisi ja nõuandeid (näiteks blogi pidades, oma põhitööd tehes) probleemi lahendamiseks palju edukamalt kui selleks spetsiaalselt loodud organisatsioonid,
mille ajakasutusest kulub lõviosa iseendaga tegelemisele – koosolekud, üksteise kursis hoidmine, paberite määrimine, raamatupidamine. Et probleemid ei kuulu ühiskonnas enam ammu nende eest seisvatele organisatsioonidele, saaksid viimased oma aega kulutada otstarbekamalt. Kuidas siis?

Meie instituudi magistrandi Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahataotluste analüüs näitas, et säästva arengu jutlustamisega tegelevaid projekte on Eestis tehtud tuhandeid. Ometigi, kuigi aktivistid toodavad meediatekste ja külastavad koolitunde, ei rakendata pakutavaid nõuandeid seal, kus inimesed päriselt viibivad – töökohtades, koolides, kauplustes, tänaval. Kui tuleb aeg organisatsiooni mõju hinnata, püütakse tuult väljal. Tulemuste asemel räägitakse rahastajatele tegevustest, seminaril osaleja- test ja müstilisest teadlikkuse kasvust, mida pole võimalik mõõta.

Olen mõelnud, miks olen ise eelistanud pikaajalise partnerluse edendamisele ja kulissidetagusele tööle, mida eeldaks näiteks koolide keskkonnasäästlikumaks kujundamine, pressiteadete kirjutamist ja jutlustamist. Põhjuseks on olnud oskuste ühekülgne areng, liiga kiire, vaid reageerimist võimaldav töötempo, rapsimine sajas eri suunas, rahastajate eeldatav soov näha tuttava vormiga ja kaugeleulatuvalt ettearvatavaid tegevusi, aga ka teistsuguste eeskujude puudumine (imiteerimine on tõesti võimas õpivahend). Ja muidugi ebamäärased ja ebarealistlikud ootused oma sihtrühmade käitumisviisidele, innustajatele ja vajadustele. Nende muutustega tegelemist takistavate tegurite mõju vähendamiseks tuleks suisa vägivaldselt aeg maha võtta ja minna “põllule” oludega tutvuma.

Viis sammu väljarabelemiseks

Esimese asjana võiks ilusatest ja suurtest fantoomunistustest (nagu Eesti inimeste kõrgelt arenenud keskkonnateadlikkus, hooliv ühiskond jne) jätta lauale vaid paar konkreetset, argielus väljajoonistatavat probleemi või eesmärki. Edasi pole mõtet liikuda enne, kui olete leidnud päriselt eksisteeriva prototüüp-inimrühma, kellele rätsepaülikonna õmblemise meetodil läheneda. See aitab vältida “see on ju ka vajalik” ja “igaks juhuks” tõmblemist suunal number 23 ja 105, mis justkui ka organisatsiooni avara missiooni alla ära mahuvad.

Teiseks lase korraks lahti oma organisatsiooni tegemistest. Vaata ringi – millised tegutsejad on juba areenil olemas? Keegi pole öelnud, et just sina pead probleemile terviklikke lahendusi pakkuma. Näiteks on mahevaldkonnas mitu võrgustikku, millest igaüks püüab üles ehitada ideaalset, aga seeläbi ka energiamahukat toiduainete laialijagamise taristut. Samal ajal näitab analüüs, et läbipõlemisohuga meeskonnad kulutavad energiat täpselt samale kitsale sihtrühmale. Vähestel organisatsioonidel on suutlikkus sihtrühmaga toimivaid suhteid sisse töötada. Vahel on isetegemise asemel targem abi pakkuda teisele, kes on juba leidnud töötava lahenduse. Nii saad ehk loobuda ka tüütutest raamatupidamis- jt liigutustest, mida teine juba niikuinii teeb.

Uuri oma sihtrühma ja mõtesta selle käitumist vahetult, antropoloogina. Väldi, kui vähegi võimalik, ankeetküsitluste kasutamist. Ära lase end meelitada teabest, mis on saadud küsimustest tüüpilises stiilis “Kas te olete oma hommikusest konjakijoomisest juba loobunud?”. Püüa end tunnetada sihtrühma nahas, tee proovioste, arutle nendega selle üle, kuidas nemad probleemi näevad. Et maailm on probleeme täis, tuleks kindlasti kõrvale jätta sellised, milles sihtrühm end ära ei tunne. Muutused väliskeskkonnas on

iga sihtrühma ja probleemi puhul erinevad – näiteks ei puuduta Facebooki-suhtluse kasv kõiki inimrühmi sarnaselt. Kosmopoliidi mure ebaõiglase maailma pärast ei kohaldu inimesega, kes võitleb isikliku ellujäämise eest.

Neljandaks. Kaardista sihtrühmaga vahetult kokkupuutujad – koolid, kauplused, meediakanalid, suhtlusvõrgustikud, tugiisikud, haldusjuhid jne. Et konkurents inimressursile kodanikuühenduste sees on juba liiga kõrge, kaasa probleemi lahendamisse uusi inimesi just nende seast, eriti nende põhitegevuse kaudu. See aitab ka kuludelt kokku hoida – oluline on tegevusi üles ehitada nii, et need saaks jätkuda rahastajast sõltumatult. Näiteks ära tee tuhande esimest joonistuskonkurssi. Mine parem mõne juba toimiva konkursikorraldaja juurde ja paku talle oma teemat. Ära kutsu inimesi oma isiklikule seminarile – koormad end üle kutsete ja toitlustamisega, tulemusena kohtad seminaril vaid oma vanu sõpru. Kutsu ennast esinema ettevõt- lus-, naiste- ja eneseabikonverentsidele, et leida partnereid, kes saaksid tegutseda sinu eest, ja koguda ideid, millest puudust oled tundnud.

Viiendaks. Kui oled muutustest aru saanud, jäävad sinu liikumist uuenduste poole takistama pooleliolevad projektid, töötajate ning vabatahtlike spetsiifilised oskused ja kinnistunud organisatsioonilised suhted. Lõdvendamaks organisatsiooni suhete vanasse rööpasse tagasisuunavat pinget,
too organisatsiooni teistsuguste oskuste
ja taustaga inimesi. Anna käest juhtimisfunktsioone, et värske veri saaks aidata sisesuhteid ümber seada. Toeta vanade ja uute inimeste vastastikust tõlkimist, et esimesed end ohustatuna ja teised kammitsetuna ei tunneks.

Vaheta pidepunkte

Inspektor Gently tabas ära, et kuigi individualiseerumisele sundiva maailma peresuhted olid paratamatult muutunud, ei suutnud inimesed loobuda olukorra kontrollimisest vanal viisil. See takistas neid otsimast töötavaid lahendusi oludes, kus abielu institutsioonile ei saanud probleemide lahendamisel enam loota. Kui puhkelaagri töötajad julgesid endale tunnistada, et massipuhkuse vormis ideaalse pereelu teesklemise aeg on läbi, panid nad oma kahepalgelise asutuse kergendustundega kinni.

Hea Kodaniku talvenumbri kõik lood leiad siit.

Muutuv maailm ja tuuleveskitega võitlemisele kulutatud aeg

Viimased artiklid:

Viimased uudised:

Kodanikuruum

Vabaühenduste Liit