Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Selle aasta esimene kvartal algas tohutu hooga. Puhkusest ei olnud palju aega toibuda ei ametnikel ega vabakonnal. Meie jaoks tähendas uue aasta algus lisaks varasemate teemade hoidmisele ka uute suundade kompamist. Üha nähtavamalt tuli esile küsimus sellest, kuidas hoida ja kasvatada vabakonna rolli olukorras, kus riik räägib üha rohkem kriisikindlusest, bürokraatia vähendamisest ja avaliku sektori kulukärbetest.
Aasta alguses kinnitas valitsus Eesti avatud valitsemise partnerluse (AVP) tegevuskava aastateks 2025–2029. Jäime selle protsessi lõpuleviimisega küll ligikaudu aasta jagu hiljaks, kuid parem hilja kui mitte kunagi. Tegevuskava olemasolu on oluline, sest see annab raami, mille alusel järgnevatel aastatel valitsemise läbipaistvuse teemasid käsitleda. Samas ei tähenda tegevuskava olemasolu iseenesest veel seda, et avatud valitsemise teemad oleksid automaatselt kindlates kätes või piisava poliitilise tähelepanu all. Seetõttu oleme esimeses kvartalis – ja tegelikult ka varem – aktiivselt tegelenud küsimusega, milline peaks olema AVP ümber kujunenud koostöövormide roll ja võimekus edaspidi.
Selles kontekstis on tõusnud oluliseks teemaks ARVAK-u ehk AVP-ga seotud komisjoni edasine toimimine ja roll. Riigikantselei esialgne nägemus suunab komisjoni senisest enam tegelema fookusvaldkondade arendamisega, mis ei ole iseenesest halb mõte, kuid tekitab küsimuse, kuidas tagada, et ARVAK oleks ka edaspidi tõhus avatud valitsemise eestkõneleja. Eesmärk peaks olema see, et uuel kujul tekiks komisjoni juurde piisavalt tugev rakenduslik suutlikkus, et mõjutada reaalselt poliitikakujundamise kvaliteeti, hoida üleval arutelu AVP väärtuste üle ja tasakaalustada valitsuse sisemisi haldusloogikaid. Arutelud selle üle jätkuvad ning loodetavasti liiguvad vabakonna jaoks rahuldavas suunas.
Poliitikakujundamise ja õigusloome kvaliteedi vaates oli oluline ka Riigi Teataja seaduse muutmise eelnõu, millega hakatakse lõpuks seadustama kaua jutuks olnud koosloome keskkonda. Muudatuse eesmärk on asendada senine eelnõude infosüsteem uue keskkonnaga, mis oleks läbipaistvam, paremini hoomatav ja võimaldaks kaasavat õigusloomet sisulisemalt ellu viia. Positiivne on see, et koosloome ja varasema nähtavuse põhimõtteid on hakatud tõsisemalt sõnastama ning seletuskirjas mõtestatakse kaasamise olulisust sisulisemalt kui sageli tavaks. Samal ajal on jätkuvalt oluline tähele panna, et head põhimõtted eelnõus või seletuskirjas ei muutu automaatselt heaks praktikaks. Seetõttu jääb ka edaspidi keskseks küsimuseks see, kuidas lubatud lahendused päriselt tööle hakkavad ning kas need muudavad kodanikuühiskonna jaoks õigusloome protsessi reaalselt läbipaistvamaks ja mõjusamaks. Koosloome keskkonna käivitamise kohta on räägitud erinevatest tähtaegadest, kuid loodetavasti avaneb vabakonnal juba selle aasta jooksul võimalus uut keskkonda uudistada ja ehk ka mõnes koosloome protsessis kaasa lüüa.
Ka hea õigusloome ja normitehnika eeskirja ehk HÕNTE muutmise protsess astus sammu edasi. Paraku juhtus see viisil, mis ei adresseeri vabakonna peamist väljakutset: kuidas saada ametnikkond HÕNTE-t päriselt järgima. Positiivne on vähemalt see, et meie tõstatatud probleeme ei eitata; pigem selgitatakse, et nende lahendamine on liiga kompleksne, et käimasoleva protsessi raames hea lahenduseni jõuda. Justiits- ja digiministeerium on lubanud tellida uuringu, mis võiks aidata paremini mõista, kuidas ametnikud HÕNTE-s toodud põhimõtteid tegelikult järgivad ning mida tuleks teha, et tuua süsteemi positiivseid arenguid. Vabaühenduste Liidu vaates ei ole küsimus ainult selles, kas HÕNTE tekst muutub paremaks, vaid selles, kas Eesti õigusloomes tekib lõpuks ka päriselt toimiv arusaam, et HÕNTE ei ole vabatahtlik viisakussoovitus, vaid kvaliteetse ja legitiimse poliitikakujundamise miinimumstandard. Kui selle eiramisel ei ole sisulist mõju ega tagajärge, jääb ka kõige paremini sõnastatud eeskiri poolikuks.
Üheks oluliseks tööliiniks oli ka vabaühenduste rahastamise teema. Eelmise aasta lõpus vastu võetud riigieelarveseaduse muudatuste järel on üha selgem, et senine ministeeriumide ja vabaühenduste rahastamissuhte loogika vajab uut lahtimõtestamist. Esimeses kvartalis jätkasime nii andmete, argumentide kui ka partnerlussuhetega seotud tööd, et vältida olukorda, kus riigi jaoks administratiivselt loogilised muudatused viivad sisuliselt koostöö nõrgenemisele. Rahastamise küsimus oli laual mitmes formaadis nii justiits- ja digiministeeriumis, rahandusministeeriumis kui ka aruteludes teiste partneritega. Samuti jätkasime tööd rahastamise juhendmaterjali uuendamise ettevalmistamisega.
Rahastamise ja huvikaitsevõimekuse teemad kerkisid esile ka märtsi lõpus toimunud arutelul vabakonna sõnumite sisendist Riigikogu valimiste eel, kus osales 26 inimest huvikaitsevõrgustikust, AVP ümarlaua ja liidu liikmete hulgast. Arutelu oli aktiivne ning kuigi keskseks mureks osutus taas rahastamine, ei piirdutud ainult sellega. Esile kerkisid ka laiemad küsimused kodanikuühiskonna tegutsemisruumi, huvikaitse strateegiate ja avaliku arutelu kvaliteedi kohta. Tähelepanuväärne oli seegi, et kohtumisel osales Ajakirjanike Liidu esindaja ning juttu tuli ajakirjanduse rollist kodanikuühiskonda võimestava jõuna. See oli oluline meeldetuletus, et huvikaitse ei toimu vaakumis: see sõltub ka sellest, millised teemad jõuavad avalikkuseni, millise sõnastusega ja kelle vahendusel. Kohtumise kokkuvõtte tegemisega jätkame aprilli alguses ning soovime anda osalejatele ka täiendava võimaluse kaasa rääkida, et kohtumisel tõusetunud teemad ei jääks vaid ühekordseks aruteluks, vaid jõuaksid edasi Riigikogu valimistega seotud tegevustesse ja liidu üldkoosolekule.
Kriisikindlus ja kodanikuühiskonna roll kriisides kujunesid esimeses kvartalis samuti oluliseks teemaks. Kuigi meie CERV-projekt vaatamata tugevale punktiskoorile rahastust ei saanud, ei ole vajadus seda teemat edasi arendada kuhugi kadunud. Pigem vastupidi – üha selgemalt paistab välja, et Eestis puudub terviklik vaade sellele, milline peaks olema kodanikuühiskonna organisatsioonide kriisikindlus ning kuidas nende panust kriisiolukorras ette planeerida ja süsteemselt rakendada. Samal ajal on meie lähiriikides sellekohased mudelid või arutelud juba olemas või kujunemas. Seetõttu jääb see teema Vabaühenduste Liidu jaoks ka edaspidi fookusesse ning otsime võimalusi, kuidas seda nii partnerlussuhete, huvikaitse kui ka tulevaste projektitaotluste kaudu edasi viia.
Esimeses kvartalis tuli kodanikuühiskonna roll nähtavale ka mitmete arengukavade ja riigisiseste strateegiliste protsesside juures. Näiteks Sidusa Eesti arengukava täitmise refleksioonis tõid siseministeerium ja kultuuriministeerium välja kodanikuühiskonnaga seotud tegevusi ning osutasid mitmes kohas ka Vabaühenduste Liidu rollile. See on ühest küljest tunnustus, kuid teisest küljest tähendab see ka vajadust tähelepanelikult jälgida, kuidas riik kodanikuühiskonna panust kirjeldab ja milliste eeldustega arvestab. Kui strateegiadokumendid eeldavad vabakonnalt midagi, siis peab olema selge ka see, millised ressursid, partnerlussuhted ja tegutsemisruum seda tegelikult võimaldavad. Samasse mõtteahelasse kuulub ka tähelepanek, et näiteks sisserändajatele suunatud riiklikesse infokeskkondadesse võiks paremini integreerida teavet kodanikuühiskonnas osalemise võimaluste kohta – see aitaks tugevdada arusaama, et ühiskonda kuulumine ei tähenda üksnes teenuste kasutamist, vaid ka võimalust kaasa rääkida, panustada ja kuuluda ühendustesse.
Kõige selle taustal liikusime edasi ka vabaühenduste eetikakoodeksi uuendamise teekonnal. Valmis uuenenud koodeksi mustand, mida eetikakoodeksi uuendamise töörühma liikmed erinevate ühiskonnas kõlapinda pakkunud vabaühendustega seotud eetikajuhtumite infole toetudes katsetasid. Asjaolu, et praeguse eetikakoodeksi olemasolu paljudele vabaühendustes tegusatele inimestele uudisena tuleb, on vaja tulevikus muuta. Vabaühenduste eetikakoodeksi kompasspõhimõtted laovad tugeva vundamendi teadmistele kõigest sellest, mida kolmandas sektoris väärtuslikuks peame – seda teadmist ja ühiseid väärtusi tuleb vabakonnas normaliseerida ja ühise tegutsemise aluseks võtta.
Esimeses kvartalis jõudsime tegelikult palju muudki. Alustasime protsessiga, et uuendada huvikaitsevaldkonnaga seotud käsiraamatuid, kohtusime Justiits- ja Digiministeeriumi uue kantsleriga ning Siseministeeriumi usuasjade ja kodanikuühiskonna osakonna uue juhatajaga, panustasime uue Euroopa Liidu eelarveperioodi ettevalmistavatesse aruteludesse ning osalesime KOV teenustasemete nõukoja, siseturvalisuse arengukava ja Sidusa Eesti arengukava juhtkomisjonide töös.
Kevadesse liigume teadmisega, et fookuses püsivad avatud valitsemine, vabaühenduste rahastamine, kriisikindlus ning valimiste eel kodanikuühiskonna ühiste sõnumite sõnastamine. Lisaks jätkame tööd selle nimel, et huvikaitse võimekust mitte ainult sõnades väärtustada, vaid ka sisuliselt mõõta, toetada ja kasvatada.
Kui tekib mõtteid, mida ja kuidas paremini või üldse mitte teha, kirjuta marcus@heakodanik.ee.
