Allar Jõksi ettekanne 27.01.2011

 

Miks Eesti vajab noori? Sellise küsimusega üllatasid mind varivalimiste projektiga seotud noored oma intervjuus. Noori on Eestile vaja selleks, et ka kahesaja aasta pärast oleks võimalik seda sama küsimust Eesti keeles esitada, oli mu vastus.

Noorte küsimus pani mind mõtisklema kui nähtavad ja kuuldavad on vabaühendused aastal 2011 ja kuidas suudavad nad innustada noori.  

Vabaühenduste hääle kuulamine on oluline selleks, et valitsevast õiglusest või ebaõiglusest annavad ühiskonna liikmed märku varem või hiljem läbi ühiskonnas toimiva avatud ja mõjutamatu arutelu.
Just kodanikuühiskonna suu ja südame läbi jõuavad otsustajateni haavatavamate ja tõrjutumate hingevaevad. Tugevat kodanikuühiskonda iseloomustab võimulolijate oskus ja tahe kuulata ja ka kuulda.

Vabaühendused 2011
Mitmed tunnustatud rahvusvahelised uuringud on Eesti demokraatia kvaliteeti hinnates pidanud kaasamist ja vabaühenduste võimekust kriitiliseks. Nii on ajakirja Economist demokraatia edetabelis vabaühenduste ja kaasamise kategoorias 2006 aastal Eestil saanud 5 punkti maksimaalsest kümnest. Ka 2010 aasta edetabelis on meil sama tulemus.

Vaatamata sellele julgen oma kogemusele tuginedes kinnitada positiivseid muudatusi viimase nelja aasta jooksul. Vabasektor on viimastel aastatel näidanud oma sisukust ja võimet innustada neid, kes muidu sooviksid poliitikast distantseeruda. Prügitalgud ja Ühtne Eesti kinnitasid, et eestimaalasi ärapanemise asemel ärategemisele innustav jõud asub väljaspool poliitilist maastikku. Järelikult on Eestis veel neid, kes suudaksid sõnastada ühiskonna ootused.

Lisaks on ka kaasamine on läinud paremaks ja rahastamine professionaalsemaks. Vabaühenduste eneseteadvus ja eneseväärikus on kasvanud. Praegu peaks omama väga suurt julgust poliitik, kes soovitab vabaühendustel jääda oma liistude juurde.

Miinuspoolele võib kanda asjaolu, et projektipõhisus ja mitte kestvus ei võimalda vabasektoril järjepidevalt poliitikat mõjutada. See teeb keeruliseks kuid mitte võimatuks toimiva osalusdemokraatia ülesehitamise.

Lähenevate Riigikogu valimiste kontekstis ei saa mööda küsimusest, kas poliitika tegemise ainsaks võimaluseks on kandideerimine Riigikogusse. On avaldatud arvamust meedias, et iga aktiivne, südikas ja sõnakas kodanik peab kandideerima valimistel. Vastasel juhul kaotaks ta justkui moraalse õiguse ühiskonna asjades kaasa rääkida.

Kas siis Toompeale minemine on ainuke võimalus riigi asjades kaasa rääkida? Julgen sellisele väitele vastu vaielda.

Lennart Meri on tabavalt iseloomustanud vabaühenduste rolli: „ kodanikuühiskonna ja valitsejate koostöö peaks olema justkui informatsioonikanal, mille ühes otsas on kodanikeühendused, kes kogevad valitsuse ja riigi toimimise viljakust või viljatust igapäevases elus. Kanali teises otsas on poliitilised otsustajad ja otsuste elluviijad, kelle vastutus on suur, kuid kodanike igapäevaelu tundmine kasin.“
 
Järelikult peab informatsioonikanali mõlemas otsas jätkuma kõnetajaid ja kuulajaid. Vastasel juhul kodanikeühiskond lihtsalt ei toimi.

Ajaloos tagasi vaadates võib märgata, et kodanikeühiskond on nõrgenenud 90.aastate alguses kui märkimisväärne vabasektori tegijatest läksid Toompeale. Sama tendentsi võib täheldada ka näiteks Gruusias, kus 2004 aastal enamus tipptegijaid läksid avalikku sektorisse.

Põhiseaduse  tagab õiguse avaldada oma mõtteid,  kartmata seejuures ühtegi õiguslikku või sotsiaalset sanktsiooni. Ja tähtis pole seejuures, kus oma mõtteid väljendatakse. Toompea pole kindlasti ainuke koht  poliitika tegemiseks.

Sõnale poliitika ja poliitik tuleb tagasi anda tema esialgne ja vääriline tähendus. Igaüks, kelle jaoks Eestis toimuv südamesse läheb, on sisuliselt poliitikas. Seetõttu julgen väita, et täna Riigikogu valges saalis ei ole austatud Ene Ergma ainuke poliitik.

Samapalju on poliitikud ka Toidupangaga seotud inimesed, kes on lappinud Eesti sotsiaalpoliitika auke. Väetimate ja vaevatumate kaitseks on nad ehk astunud isegi rohkem samme kui ministeerium. Poliitikat teeb ju ka Liia Hänni, kes väsimatult räägib avatud ühiskonnast ja poliitiku ja kodaniku vahelise usalduse taastamise olulisusest.

Samuti ei või alahinnata Ühtse Eesti mõju poliitilisele kultuurile ning kodanikuteadlikkuse ja teadvuse kasvule.

Valimised ja kodanikuühiskond
Valimistega seoses ei saa kuidagi mööda kodanikuühiskonna rollist ausate valimiste tagamisel. Seaduslikud valimised ei tähenda alati ausaid valimisi. Nii nagu seaduspärane käitumine ei ole sama, mis õiguspärane käitumine.

EMSL on välja töötanud Hea valimistava, Riigikogus esindatud erakonnad on selle heaks kiitnud ja EMSL on palunud sõltumatuid asjatundjaid ja arvamusliidreid valimistava valvuriteks. Selliselt loodame me, et enamus valimistava rikkumisi saavad õiglase hinnangu ja iga eeskujulik valimiskampaania akt toetava tunnustuse. Valimistava valvurid koostavad iga nädal kokkuvõtte või  edetabeli TOP 10 vormis, hinnates valimiskampaanias toimuvat viie palli süsteemis.

Kuid Hea valimistava ei valva ainult eksperdid vaid igaüks. Loodan, et igaüks juhib tähelepanu valimistava rikkumisele ja küsib kandideerijatelt aru valimistava rikkumise kohta. Näiteks peaksid valimistava kohaselt kõik kandideerijad teatama avalikult, kas nad valituks osutumisel asuvad Riigikogusse või mitte. Kõikvõimalikud vastused stiilis, et see oleneb kliimasoojenemisest või poliitilisest situatsioonis on ilmselge valija petmine. Hämajate koht on häbipostis.
Valimistava valvamine pole loomulikult ainuke koht, kus vabaühenduste roll on oluline.

Poliitika aususe määr sõltub poliitikas osalejatest enestest, nende eetikast ja lugupidamisest enda ja teiste vastu. Just  aususel peaks olema suurem tähendus valijate usalduse võitmisel ja säilitamisel.
Poliitikat kujundades on ühtmoodi olulised nii seaduslikkus kui ka ausus, austus ja õiglus. Nendest põhimõtetest lähtumine aitab luua ja säilitada võimu usaldusväärsust.

Seetõttu julgustan kõiki valimiseelsetel kohtumistel esitama kandidaatidele küsimusi. Ärge küsige ainult programmi kohta. Uurige ideede ja aadete kohta. Täpsustage, millele kandidaat soovib  keskenduda ja  millele pühenduda.

Pärige Riigikogusse pürgijalt, milline on see ühiskond, mis on praeguseks välja kujunenud ja milline peaks olema see ühiskond, mille loomiseks soovitakse rahvalt mandaati saada.

Kutsuge kandidaati mõtlema oma peaga ja vähem kuulama neid valmistõdesid, mida erakondade poolt makstud propagandistid soovitavad rääkida.

Poliitika usaldusväärsust näitab valimisel osalevate inimeste arv. Panen kõigile südamele, et me ei loobuks oma võimu teostamisest. Kodanik, kes ei vali, teda pole olemas. See on nagu loto-kui piletit ei osta siis võidu võimalused ei ole suuremad nullist. Valijate kätes on kokkuvõttes rohkem võimu kui ministri portfellis.
 
Kuid ärge loovutage oma võimu kergekäeliselt. Ärge usaldage neid, kelle arvates valija IQ on võrdne tema pea ümbermõõduga.
 
Vaid sellisel juhul on võimalik anda poliitikale tema tõeline tähendus, otsida ühisosa ja mõjutada ka otsustajaid. Ei tohi unustada, et valimistel tehtud viga ei ole võimalik nelja aasta jooksul parandada. Vaid demineerija vea hind on saatuslikum.