Ene Ergma tervituskõne
Tublid kodanikud, lugupeetud minister,
Täna tunnustatavad ei ole enam saladus ja ma ütlengi alustuseks paar sõna nende kohta. Seda põhjusel, et täname inimesi ja organisatsioone, kes esindavad läbilõiget kõige olulisemast, mis Eesti kodanikuühiskonnas praegu toimub. See tähendab, et me ei tunnusta vaid eelmise aasta tublimaid, vaid ka nende tegevusi kui tänasel päeval väga vajalikke.
Andmisrõõmu ja hoolimise levitajana on ju võimatu üle hinnata Heateo sihtasutuse tegevust. Kui jutt maailma parandamisest kõlab vahel natuke imelikult, võivad Heateo tublid poisid küll selle eesmärgi mingi häbita oma põhikirja lisada.
Aasta mittetulundusühing Kirilill esindab väga praktilist trendi, kus vabaühendus pakub kogukonnale avalikke teenuseid, mille osutamisega näiteks omavalitsus hakkama ei saa.
MTÜ-le Kodanikukoolitus mõeldes on mul eriti hea meel, et nii vajaliku teemaga kui kodanikuharidus tegeleb hulk naisi ja väga tublisid naisi. Ühele neist, Külli Vollmerile, oli mul alles laupäeval au üle anda aasta teenäitaja tiitel.
Uue kategooriana aasta tegijates täname seekord Euroopa Liidu abifondide portaali, kes on koostööle liitnud pealtnäha koordineerimatu hulga infot ja organisatsioone.
Viimaseks jätsin meelega aasta kaasaja nimetuse pälvinud Elo Tuppitsa, kuna ei ole just sage, et kodanikuühendused kiidavad riigiametnikku. Enamasti arvatakse, et ametnike kohus ongi ette kirjutatud tööd teha ja selle eest saadav palk on piisav tasu. Nagu näeme, on need kuivad ja kurjad ametnikud võimelised rohkemaks ja väärivad seega tunnustamist.
Aga ametlik kiitmine tuleb natukese aja pärast. Jätkan endale antud aega viimati mainitud kaasamise teemal, kui lubate, siis rõõmsal päeval veidi peeglisse vaadates. On ju tänavuse tunnustamise laiemaks teemaks poliitikate kujundamine ja eestkoste, mis puudutavad otseselt ka seda maja siin.
Kuigi me oleme uhked mullu valminud kaasamise hea tava üle, on see vaid murdosa meie ees seisvast tööst. Üksikutele heade näidetele vaatamata avalik võim alles hakkab valmistuma kodanikuühenduste kaasamiseks otsustesse.
Kui vähest valmisolekut võime veel pidada väljakutseks, kohtab Eestis juba kahjuks formaalset kaasamist, kus paberi peal jäetakse ülemuste või Brüsseli jaoks mulje, et kodanikega on arvestatud.
Potjomkini mentaliteedil ei saa kodanikuühiskonnas olla kohta, aga loodan, et keegi teist ei arva, et ühiskonna ja kultuuri muutmine oleks lihtne ülesanne. Pole ju ka kodanikuühendused alati valmis ise kaasatud olema või ei kaasa nad arvamuse kujundamisel oma seljatagust.
Peame olema kõik väga õppimisvõimelised ja kannatlikud, nii üksteise tundmaõppimisel, hindamisel partneritena, oma toimimise läbipaistvusel kui selgusega selles, keda me ühel ja teisel pool täpselt esindame. See kehtib nii vabaühenduste, ametnike kui kindlasti ka poliitikute kohta.
Loodetavasti muutuvad kodanikuühenduste rahastamisskeemid lähiaastatel arusaadavaks, õiglaseks ja saavad ka poliitilise toetuse aga sellega kaasnevad mitmed ohud. Kellelegi pole ju saladus suur eetikakriis ja usalduse langus institutsioonidesse, millesse Eesti läinud aastal jõudis.
Vabaühendused peavad end sageli tugevateks eetika ja moraali kandjateks aga see ei ole lõplik seisund. Mida rohkem vastutust ja raha, seda suurem on tähelepanu, seda tõenäolisemad on skandaalid.
Kui ühendustel on täna veel ka vähe raha, siis vastutus juba kasvab, koostöö suureneb ja ka ohtudeks tuleb olla valmis. Et kodanikuühendused oleks jätkuvalt eeskujuks meie riigile ja ettevõtlusele.
Ja eks me riigi poolt katsume teil ikka järel püsida…