Jaak Aaviksoo kõne

Jaak Aaviksoo kõne aasta tegijate tunnustamisüritusel

Aprill 2008

Austatud riigikogu esimees, austatud laureaadid, head koosviibijad.

Oma eelmises elus, kui nii võib öelda, töötades ülikoolis põhikohaga professorina, pidasin ma vajalikuks lugeda niisugust loengukursust nagu mänguteooria alused. Miks? Sellepärast, et puutudes oma eriala tõttu kokku paljude erinevate huvitavate valdkondadega lummas mind just mänguteooria sel määral, et püüdsin selle iseendale selgeks teha. Selle käigus leidsin üllatavaid paralleele või assossatsioone väga paljude valdkondadega, mida tavaliselt niisuguse akadeemilise ja teoreetilise distsipliini puhul nagu suvaline teooria peetakse elukaugeks või kuivaks. Kuid mänguteooria sisaldab endas imetlusväärsel moel võimalusi ühildada inimlikud arusaamad heast ja halvast, kasust ja kahjust, teoreetilise, või kui soovite, ka formaliseeritud või matemaatilise käsitlusega koos kõiksugu integraalide ja piirväärtustega, mis tavaliselt inimeste igapäevaelust kaugele jäävad. Niisiis veidikene mänguteooria aluselementidest tänasel heade inimeste ja heade kodanike austamise päeval. 

Aga veel enne, kui jõuame mõnede mänguteoreetiliste elementideni, alustaksin ma veidi kodukootud mõtisklusega sellest, mis on kodanikuühiskond. Mil moel erineb kodanikuühiskond lihtsalt tavalisest ühiskonnast? Miks me nn tavalise ühiskonnaga rahul ei ole ja miks me kodanikuühiskonnast räägime, miks me tunneme puudust selle üle, et kodanikuühiskonda on vähe? Ja mida me tegelikult ootame tugevalt kodanikuühiskonnalt?

Pääsenuna meile peale sunnitud kollektivismist ning kommuunaühiskonnast seadsid paljud meist väärtuste hierarhias üsna kõrgele vabaduse mõiste. Veidi liialdatult võiks see vabadus seisneda selles, et kogu maailma keskel olen mina ja minu ümber on kõik maailma rikkused, mis on minu päralt ning minul on vaba voli ja võim otsustada minust väljapoole jäävate asjade üle. 

Praktilises elus juhtub aga sageli nii, et me pole kaugeltki mitte üksinda ning peame enda kõrval taluma samasuguseid „vabu” isiksusi, kes samamoodi püüavad oma soove ja unistusi ümbritseva keskkonna najal rahuldada. Lihtsad arutlused just säärase ühiskonnakäsitluse üle viivad üsna karmide järeldusteni. 

Kui selliseid „vabu” isiksusi on kaks ning õunu on üks, siis on päris selge, et kui mõlemad seda õuna tahavad peab seda kas jagama, või peab üks loobuma.. Igal juhul on tahtjaid kaks (ning tegelikus elus teinekord rohkemgi) ja õunu või muud säärast on üks või ka kümme, aga igal juhul lõplikult. Selline käsitlus isikutest ja lõplikust hulgast headest asjadest moodustab suure osa meie elukorraldusest, mis iseenesest viibki vulgaarses mõttes olelusvõitluseni. 

See, kes õunast esimest korda ilma jääb tunneb lihtsalt kadedust, aga kes on pikka aega ilma söögita sureb nälga. Üksikutest isikutest koosnev ühiskond, kes lõpliku ressurssi jagavad on täis konkurentsi ja võitlust ellujäämise eest ning tugineb arusaamale nagu seisneks selle ühiskonna rikkus ja vaesus üksikute inimeste rikkuses ja vaesuses ning kelle kogu elu seisneb võitluses selle lõpliku hulga hea asja ümberjagamise pärast. 

Umbes niimoodi koolitas meid ka nõukogulik ühiskonnakäsitlus, vähemalt selles osas, mis kapitalistlikku maailma puutus, samas kui sotsialistlik maailmakäsitlus pidi meid kangesti õnnelikuks tegema. Niisugust ühiskonda võib nimetada nullsummaühiskonnaks; vähemalt nimetatakse kõiki selliseid mängusid, kui niisugust olelusvõitlust mängudeks nimetada võib, nullsummamängudeks. Nullsummamäng, see on lõpliku hulga mängijate võitlus lõpliku hulga hüvede jaotamise pärast. 

Kodanikud ja kodanikuühiskond on minu jaoks midagi põhimõtteliselt erinevat. Juba sellised mõisted nagu „isik” või „indiviid” või „kodanik” on erineva varjundiga, mis lähemal vaatamisel osutabki kõige paremini just sellele uuele kvaliteedile, mis eristab indiviidide kogumit kodanikuühiskonnast. Kodanikul on lisaks endale veel mingi üldisem või kollektiivsem dimensioon. Ta ei muretse mitte ainult enda, vaid ka teiste pärast – selle „meie” pärast, mis temale tähtis või oluline on. Lihtsustatult või pealiskaudselt võiks seda käsitleda nii, et kodanik on niisugune inimene, kes ka siis, kui õunast ilma jääb, oskab rõõmustada oma kaaslase õuna üle. Ometigi on ka selline lähenemine pealiskaudne. 

Erinevalt üksikisikust suudab kodanik omavahelistes suhetes väärtusi juurde luua. Nendevaheline suhtlemine ning ühiselt ettevõetu annab suuremat tulu kui üksinda tehtu. See koosmeele osa, koos tegutsemise osa toodab lisaväärtust, mida üksikult ei oleks võimalik tekitada. Seega siis iseloomustab kodanikuühiskonda ühisest tegemisest saadava tulu lisaväärtus. Ja isegi sellest jääb minu arvates kodanikuühiskonna uue kvaliteedi mõistmisel väheks. 

Aga nüüd siis mänguteooria juurde. Võib-olla, et kõige tuntum mänguteoreetiline konstruktsioon ja samas kõige lihtsam, on maailmas tuntuks saanud vangide dilemma. Kujutagem kahte kurjategijat, kes käisid panka röövimas. Nad peitsid saagi küll ära, kuid nad saadi siiski kätte ning neile esitati süüdistus. Mõlemad vangid teadsid, et otseseid tõendeid süüdimõistmiseks ei ole. Ometi ähvardas neid vaikimise korral küll mitte täiemahuline, aga siiski karistus selle eest, et nad on maksude maksmisest kõrvale hiilinud. Ehk siis, kaht pangaröövlit, kes vara ülemääraselt kulutades maksude maksmisega vahele on jäänud hakatakse eraldi üle kuulama. Ülekuulaja ettepanek on mõlemale röövlile järmine: kui sina pangaröövi üles tunnistad siis pääsed sa vaba mehena, aga sinu kaasosaline läheb kümneks aastaks trellide taha. Kui sa aga vaikid, siis tuleb sul veeta kaks aastat trellide taga maksudest kõrvalehoidmise eest. Seega jääb mõlemale kurjategijale küsimus, mida teha, kas anda järele kiusatusele, rääkida suu puhtaks ja pääseda vaba mehena, pannes kogu vangistusekoorma oma kaaslasele koos ülestunnistusega, et mängisid selles röövis ainult tagasihoidlikku rolli ning su kaaslane oli see, kes kogu kavandamise ja elluviimise enda peale võttis. Või vaikida ning pääseda koos partneriga kaks pluss kaks ehk nelja-aastase karistusega.

Ratsionaalne mõtlemine, või vähemasti see, mida lihtsa ratsionaalse mõtlemise all ette kujutatakse annab järgmisi soovitusi. Kui minu partner vaikib lõpuni, siis on minul ometi targem rääkida. Sest kui tema lõpuni vaikib ja mina räägin, siis pääsen ma siit vaba mehena ja kui tema peaks rääkima ja mina vaikin, siis istun mina kümme aastat, aga kui me mõlemad räägiksime siis pääseksime kuue-aastase karistusega. See on üks lihtne konstruktsioon ratsionaalsest, rääkimata eetilisest dilmmast, mille ees oleme me kodanike ja inimestena palju sagedamini, kui endale aru anname. 

Näiteks oma partneriga äritehingut tehes, või siis sellisel moel nagu jutustab üks iidne hiina muinasjutt. Viis hiina tarka pidid minema koos saket jooma ning igaüks pidi võtma kaasa pudeli saket, mis siis ühiselt suurde anumasse valati, et igaüks enda jao välja saaks kallata. Targad aga mõtlesid: „miks peaksin just mina selle kulutuse tegema, kui võiksin omalt poolt ainult vett sisse valada, sest mis see 1/5 vett riisiviinale teeb.” Pettumus olukorras, kus kõik olid vett kaasa võtnud osutus suureks. Oma äripartneri väikene altvedamine on üks võimalikest näidetest selle kohta, kuidas ratsionaalne mõtlemine targast käitumisest erineb ning sunnib meid partnerit (ja pikas perspektiivis ka iseennast) ninapidi vedama. 

Niisugune lihtne vangidilemma on sobiv iseloomustama ka suuremaid ühiskondlikke kooslusi kui kaks vangi või viis tarka. Selle mudeli abil on modelleeritud ka inimeste käitumist ühiskonnas, näiteks kuritegevust, ning püütud seletada keerukamat käitumist kui ühe vangi vastus oma ülekuulajatele. 

Peatumata siin pikemalt kõikidel nendel teoreetilistel või ka kvalitatiivsetel üldistel arutlustel teeksin ma ainult ühe kokkuvõtte ja see puudutab aega ja aja mõistet. Vangidilemma puhul, nagu ka sellele sarnases kriisisituatsioonis, on ilmselt ratsionaalsem tõepoolest üles tunnistada. Ometi on selge, et kui sinu partner ükskord vangist vabaneb, siis uusi pangarööve te vaevalt ühiselt kavatsete ning paljudel juhtudel tuleb oma partneri ninapidivedamise eest ka palju karmimalt maksta. Ilmselt ei kipu ka hiina targad teist korda ühiselt saket jooma. Või äripartner, keda te tagasihoidlikult ninapidi olete vedanud, teiega teist korda vaevalt et kohtuda tahab. Seega eeldab ühishuvides käitumine selles mänguteoreetilises käsitluses loomuldasa seda, et üksteisega ei kohtuta mitte üks kord, vaid korduvalt, sest sellisel moel väheneb kiusatus petta oma partnerit pelga lühikese omakasu nimel. 

Võib-olla seisnebki üks järeldus meie tänapäevasest eesti ühiskonnast selles, et vabanenuna peale sunnitud kommuunamõtlemisest, oleme me kiirustades ja veidi hoolimatult pikemat ajalist perskeptiivi unarusse jättes lühikasule orienteerunud ja kohati seda olemasoleva ressursi nullsummamängu oma kaaskondlaste ja –maalaste ning isegi lähedaste inimeste puhul liialt praktiseerinud. Liigsuur on olnud kiusatus võtta ruttu oma ja kuulemegi juba paljude kõrgesti positsioneeritud isikute suust, et ühiskonna ja rahva tegeliku rikkuse jaoks oleks vaja ennekõike ise rikkaks saada ja kui seda isiklikku rikkust piisavalt kogunenud on, võib tasapisi hakata seda ka ühiskasuliselt ümber jagama. 

Eks selline suhtumine ole kantud veidi lihtsast ja lühikasulisest arusaamast nagu seisneks ühiskonna rikkus üksikute isikute rikkuse summas ning kodanikud, kes ühishuvide eest seisavad on justkui lihtsameelsed, kes sellest lihtsast nullsumma mängust aru ei saa. Seepärast tundubki mulle, et see, mis eesti riigis on sündinud ühiskasulistel eesmärkidel tuletab meile hädavajalikult meelde seda, et niisugune lihtne üksikutest isikutest koosnev ühiskond ei ole see, mis pikka aega elujõuline on. Selleks, et ühiskond pikalt kesta suudaks, et ühiskond tervikuna suudaks anda rohkem kui on seda üksikute liikmete panuste summa, selleks on vaja just kodanikutunnet kõige laiemas mõttes – arusaamist sellest, et jagatud rikkus ei ole mitte selle sama rikkuse ümberjagamine vaid et niimoodi saab seda rikkust ka summas rohkem olema. 

See ongi minu arvates see, mille eest need inimesed, kellest väike osa täna siia Toompea lossi valgesse saali kokku on tulnud, väärivad ka eesti ühiskonna tänu. Tänu selle eest, et ühiskasu on osatud ja tahetud isiklikust kasust kõrgemale seada tegeledes asjadega, mis meid otseselt justnagu ei puuduta. Vastupidiselt neile, kellel kommipaber, plastikpudel või suisa koorem prügi enda elamisest kaugemale metsa alla maha jääb, või neile, kelle jaoks on eesti ühine probleem – immuunpuudulikkuse sündroom – üksnes kaugete ja võõraste kaaskodanike isiklik mure, mitte aga ühine hool ja vastutus. 

Ma ei tahaks teid kaua kinni pidada oma mõtisklustega, seega tõmbaksin tasapisi otsad kokku nii eesti ühiskonna ülesehitust kui ka tänase arutelu ajendit mänguteooriat puudutavalt.

Esiteks kummutaksin ühe väärettekujutuse või -arvamuse, justkui oleks ratsionaalne mõtlemine miski, mis viib omakasulisele tegevusele ja nullsummamängule ning justkui tuleneks ühiskasuline mittenullsummamängule põhinev tegevus eelkõige südame häälest. Just mänguteooria on niisugune ratsionaalne konstruktsioon, mis võimaldab aru saada, et tark käitumine pikemas perspektiivis on just selline, mis mittenullsummalisele mängule panustab ja ühiskasulist huvi silmas peab. Ikka sellisel moel, et kui mina täna teen halvasti teistele, siis ei või ma ka kindel olla, et teised mulle teinekord halvasti ei tee ja niimoodi meie ühist kasu ei vähenda. 

Mänguteooria kõlab mänguliselt, ent ometigi annab säärane teoreetiline käsitlus meile targaks ja ühtlasi vastutustundlikuks käitumiseks häid juhtnööre. Samas on võib-olla kõige olulisem järeldus äärmiselt lihtne ja juba ammustest aegadest teada tõsiasi. Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid. Ja kui sul hästi läheb, siis mõtle oma kaaskodanike peale, sest sa ei või iial teada, millal sul neid vaja võib minna.

Mul on hea meel, et siin saalis on koos need inimesed, kes ilma igasuguste suurte teooriateta on osanud neid lihtsaid põhimõtteid ellu rakendada ning on olnud kodanikena eeskujuks, mõeldes iseenda ja oma lähedaste kõrval ka suuremate asjade peale, sest kunagi ei või teada, millal need suured asjad meile endile lähedaseks saavad. 

Palju õnne minu poolt kõikidele laureaatidele, suurtele ja väikestele, noortele ja vanadele ning mingu minu tänusõnad siit ka kõikidele neile headele kodanikele, keda täna siin saalis ei ole, kuid kes sellele vaatamata oma heade tegudega on meie Eestimaa edenemiseks väga palju ära teinud. Aitäh teile kuulamast.