Olles osa sellest väiksest maailmast, oleme me koos kõikide selle murede ja rõõmudega. Kliimamuutused, majanduskriisid ja sõjad, ükskõik kui lähedal või kaugel, on meie kõigi mure, kuna mõjutavad meid kõiki.
Sellise maailmaga suhestumine võib olla raske. Võib tekkida tahe uksed sulgeda, peita end maailma probleemide eest, lükata vastutus teistele. Miks peaks meid huvitama, mitu miljonit inimest on Süüriast Liibanoni põgenenud? Peaasi, et nad siia ei tuleks! Paneme piirid kinni! Ja miks need Kagu-Aasia naised, kes sentide eest meie riideid valmistavad, ning Kesk-Aafrika talunikud, kes meie kohvi kasvatavad, siis paremat tööd ei otsi? Oma mure! (Kuigi kohvi tahaks ikka juua…)
Kuid uste-akende sulgemine probleemide ja abivajajate ees ei lahenda mitte midagi – sõdu, globaalseid majandusstruktuure ja kliimamuutuseid ei ole võimalik vaiba alla pühkida. Meie oleme osa neist probleemidest ja toidame neid ka oma käitumisega.
Meie endi tarbimiskäitumine mõjutab seda, kas maailmas on turgu ebaeetiliselt toodetud kaupadele. Meie rände- ja piirivalvepoliitika mõjutab seda, kas inimsmugeldajate teenuste järele on nõudlus või mitte. Meie enda tööstus ja elektritootmine annab jõudu juurde keskkonnaprobleemidele. Maailma dünaamika mõjutab meid ning meie mõjutame vastu. Ja mitte alati positiivselt.
Kuid mida me saame ikkagi teha? Olemine üks seitsmest miljardist tundub hoomamatu, võimetuks tegev, lootusetu. Minust ei sõltu ju midagi?
Esmapilgul võib ebaeetilise kauba ostmata jätmine tõepoolest tunduda tühise teona, mis ei too kaasa ühtegi muutust. Ka ühe pagulase vastuvõtmine ja abistamine võib samamoodi tunduda mõttetu tegevusena, kui oma kodudest on maailmas kokku põgenenud lausa 60 miljonit inimest.
Aga suured muutused saavadki alguse väikestest tegudest. Kriitilise massi saavutamine võib võtta palju aega, et tuua muutusi globaalsesse majandusstruktuuri. Ja ühe sõja või tagakiusamise eest põgenenud inimese aitamine on tükk maad parem kui tema mitteaitamine – ka üks päästetud elu on väärtuslik.
Me ei ole enam need, kes abi vajavad, vaid üha rohkem need, kes saaksid ise aidata. Meil on rohkem võimu ja kaalu, kui me seda isegi näha oskame.
Eero Janson on MTÜ Eesti Pagulasabi juhataja.