See, et Eestis üha rohkem ja jõulisemalt maailma teemadel räägitakse, on aja märk. Saame riigina küpsemaks ja enesekindlamaks ning samm-sammult mõistame, et globaalsed teemad on ka meie teemad.
Vahel kuulen siiski siiani, et oi-oi, see või teine on nii kauge koht, et meil sellega küll tegemist teha pole vaja. Või et me oleme liiga väikesed, et mingi asjaga tegeleda. Mõelgem aga Eestis vägagi päevakorral olevale pagulasteemale või näiteks keskkonnaküsimustele. Meeldib see meile või mitte – reaalsus on paraku selline, et maailmas pole enam kaugeid kohti ja ükski normaalne riik isolatsioonis ei ela.
Olen ise käinud umbes pooltes maailma riikides, enamasti just arenguriikides, ja loomulikult on see minu seisukohti ning arusaamu tugevalt mõjutanud. Kohapeal elamine, töötamine või ka käimine aitavad maailma mõistmisele tugevalt kaasa. Kõige suuremate eelarvamustega inimesed, ja Eestis on neid kahetsusväärselt palju, on tavaliselt need, kes ise maailma eriti näinud ei ole või siis muust maailmast inimesi ei tunne.
Arenguteemad on mulle isiklikult eriti lähedased ka seetõttu, et õppisin ülikoolis poliitikat ja arenguõpetust. Tegin mõlemad akadeemilised kraadid, nii bakalaureuse kui ka teadusmagistri kraadi, Londoni Ülikooli idamaade ja Aafrika uuringute instituudis – usun, et see on selle valdkonna üks parimaid ülikoole maailmas. Tean, et keegi ei tea lõplikku valemit, kuidas arenguriike n-ö käima tõmmata, kuid see ei tähenda, et seda proovima ei peaks.
Väga paljud globaalsed probleemid on tingitud ebavõrdsusest riikide ja ka maailmajagude vahel. Hea valitsemine ja inimeste põhiõiguste kaitse on universaalsed väärtused ning nende edendamine on kõikide riikide kohustus. Olen sügavalt veendunud, et Eestil on riigina tekkinud eneseusku ja -kindlust ning et suudame maailma asjades olla aktiivsed kaasarääkijad. Selliste teemadega tegelemine, ka arengukoostöö projektides osalemine, nõuab väga palju kompetentsi ning vilumust. On mõistetav, et meil on teiste Euroopa riikidega võrreldes veel arvestatavalt arenguruumi.
Meie MTÜd ja ettevõtted võiksid Euroopa Liidu rahastatavates arenguprojektides palju aktiivsemad olla. Pakun, et selle valdkonna koolitusi peaks tegema regulaarselt, et eksperditeadmisi kasvatada. Maailma asjades kaasa rääkimine ei ole ühesuunaline tänav. Teisi aidates saab ka ise paremaks.