artikkel

Mullide lõhkemist oodates

laine
Andrei Liimets 23. november 2020
Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Hea Kodaniku talvenumbri avaessees kirjutab peatoimetaja ANDREI LIIMETS valimistest, referendumitest ja sellest, miks jääb see ajakirja viimaseks pabernumbriks.

Juba vähemalt eelmistest Ameerika presidendivalimistest saadik on laialdaselt teadvustatud, ent suuremas jaos siiski jõuetult pealt vaadatud, kuidas ühiskonnad sopistuvad üha suletumatesse infomullidesse. Nii olemegi jõudnud kohta, kus tundub ulmeliselt arulagedana, kuidas keegi saab üldse arvata teistmoodi kui mina. Pole lihtsalt võimalik, et demokraat võiks võita muudmoodi kui hääletamistulemusi võltsides, pole lihtsalt võimalik, et vabariiklane võiks võita muudmoodi kui üksnes valede abil.

Demokraatia tervist on ikka mõõdetud muu hulgas vabadel valimistel osalemise aktiivsusega, aga tänavuste Ühendriikide presidendivalimiste rekordiline häälte arv ei väljendanud ühiskonna head käekäiku, pigem selle enneolematut polariseerumist. Vahepealse nelja aasta jooksul pole suudetud mulle lõhkuda, need on muutunud üha tugevamaks.

Poliitikud, meedia ja eriti sotsiaalmeedia on loonud selle jaoks erakordselt soodsa pinnase. Mitte ainult killustumise ja valeinfo levitamisega, vaid emotsioonidele rõhumisega faktide asemel. Hüperbooli kohtab igal sammul, olgu meelelahutuses, kultuuris, spordikommentaaris või reklaamis – iga uus asi peab olema kõigi aegade parim, suurim, olulisim.

Samamoodi võite hüüda “bingo!” iga kord, kui keegi ütleb, et järgmised valimised on kõige otsustavamad terve põlvkonna, ei, ajastu, ei, maailma ajaloo jaoks. Kaalul ei ole rohkem ega vähem kui kõik! Ja kui läheb soovitust teisiti, siis ootab sisuliselt maailmalõpp ning üle ei jää muud, kui kolida Costa Ricasse või vähemalt Kanadasse.

Või siis Lätti või Rootsi. Sest millele muule kui polariseerumisele annab kodule lähemal hagu uueks aastaks kavandatav abielureferendum – miski, mille puhul suur osa valikutelje kummassegi otsa kaldujaist möönab, et ega see tegelikult oluliste teemade edetabelis kuigi kõrgele asetugi. Aga noh, kuidagi oleme me selle supi sisse sattunud, mis siis muud, kui püüdkem seda koos helpida, head isu.

Referendumite paljuräägitud kitsaskoht on keeruliste probleemide ja diskussioonide taandamine binaarsele ei/jah vastandusele, mis paratamatult lihtsustab pea iga küsimust. Muudest praktilistest, juriidilistest ja moraalsetest probleemidest rääkimata. Näilise lihtsuse ja klikke tootva emotsionaalse väärtuse eest võib siiski juba ette panna kirja 12 punkti – palju rohkem kui demokraatia igapäevastele toimeprotsessidele.

Töötav demokraatia ja kodanikuühiskond vajavad paraku hoopis pidevat arutelu, selle aluseks olevat teadmistepõhisust, ühisosa otsimist, empaatiat ja kompromisse, mitte kaikameetodil peale sunnitud poolt-vastu lahendusi. See ei ole loodetavasti ideoloogilise lähtepositsiooni ega parem-vasak jaotuse küsimus. Koos tuleb igal juhul edasi elada ja nii paljukest võiks siiski olla jagatud arusaam, et mida rohkem on me ümber rahulolevaid ja heasoovlikke kaaskodanikke, seda parem on ka meil endil.

Heasoovlikkust on aga keeruline kellestki leida, kui kogu inimtervik ühteainsa mõttelaisa sildi alla suruda. Vabariiklane, demokraat, nats, liberast ja nii edasi. Usaldamatuse tingimustes sugeneb suhtlusesse vaikiv eeldus, et teine on ajupestud loll, poliitikasse teadmine, et vastane on oportunistist kaabakas, ja seadusloomesse lähtepunkt, et reguleeritav on pätt. Näidake oma halvimat, Mordor!

Sellised lähtepunktid ja eeldused summutavad aga eos võimaluse aruteluks. Lisaks ei saa nendega, kes räägivad tõsimeeli sisalike vandenõust, karjuvad kommentaariumites homototalitarismist või kuulutavad iga enda omast irduva seisukoha riigireetmiseks, sisukat diskussiooni pidada. Sellegipoolest tasub meeles pidada, et kuivõrd me ka ei tahaks pidada paljude kaaskodanike seisukohti ebamõistlikeks, irratsionaalseteks või veidrateks, kuulub neist päris äärmusesse alati vaid pisike osa.

Populistliku pragmaatika ja sotsiaalmeedia vastuolude jaoks viljakates tingimustes võiks aidata järge pidada selged väärtused, millest kipume jagama rohkemaid, kui tunnistada tahaks. Nagu vihjas Eesti Päevalehele hiljuti antud intervjuus Tarmo Jüristo, on liberaalid ja konservatiivid valdavalt ühte meelt näiteks selles, et inimesele võiks üldiselt jääda oma elu puudutavates küsimustes vaba valik.

Suur osa deklaratiivsetest väärtustest jääb siiski sedavõrd ebamääraseks, et argielus pole nendega suurt miskit peale hakata. Nii “headuse” kui “vabaduse” kui “õigluse” tekki kisuvad ikka enda poole diametraalselt erinevate vaadetega seltskonnad, nende alla on mahutatav enam-vähem kõik.

Ehk vastuolulisimaks ja selgelt eristavamaks väärtuseks on saanud hoopis “avatus” – avatus teistsugusele, avatus muutustele, avatus hetkel veel võõrale. Avatus ja uudishimu muu hulgas ka turvalisi infomulle lõhkuda, neist väljapoole uidata.

Alustada tuleb ikka ja jälle ei kellestki muust kui iseendast. Kalamaja hipsterina on lihtne taanduda oma mugavasse argipäeva, rüübata gurmeekohvikus mitmeeurost latet ja mõtiskleda teiste omasugustega distantsilt, miks küll on ühiskonnas nii palju viha ja pettumust, kui me elame tegelikult kõigi näitajate järgi igati jõukas, õndsas ja turvalises maailma otsas. Märksa keerulisem on sellest mullist välja murda, kuulata ja küsida. Seda viimast on aga lõppude lõpuks raske vältida, kui tahta ühiskonnana koos edasi minna.

Tahaks siinkohal loota, et keegi pole elanud Hea Kodaniku mullis. Oleme seda ajakirja tehes püüdnud anda oma väikese panuse, et ühiskonnas toimuvaid protsesse ja kodanikuühiskonna arenguid läbi valgustada, seda juba aastast 2008.

Nüüd hoiad aga käes ajakirja viimast sellisel kujul ilmuvat numbrit. Oleme viimastel aastatel teadvustanud, et mitmetuhandelise tiraažiga paberajakirja tootmine on veebiajastul tohutu luksus, eriti arvestades selle vormiga seotud suuri kulusid ning ebaselget mõju. Nõnda viisime aasta alguses läbi mahuka uuringu, et saada kindlust, kuidas edasi. Peamiselt mõistsime, et Hea Kodanik on hinnatud ja vajalik infokanal, ent paberväljaandena pigem miski, mida on tore omada, mitte miski, mis peab olema. Seega näitame eeskuju ega pelga muutusi.

Kuigi paberajakirja saadame tänase seisuga väljateenitud puhkusele, ei kao Hea Kodaniku artiklid-analüüsid-mõtisklused siiski kuhugi. Räägime ka edaspidi kõigest olulisest, mis kodanikuühiskonnas ja maailmas laiemalt toimub, seega hoia silm peal veebilehel www.heakodanik.ee. 

Viimases numbris püüdsime aga keskenduda kõigele sellele, mis suurte emotsioonide asemel tegelikult demokraatiat ja kodanikuühiskonda toimimas hoiab: kaasamisele, usaldusele, mitmekesisusele, läbipaistvusele, mõjule, jätkusuutlikkusele ja lihtsatele asjadele, mida igaüks saab ära teha, et olla parem kodanik. Ning jah, avatusele.

Mis puudutab aga lihtsat ning praktilist võimalust head teha, siis mis oleks kohasem viis lõpetada, kui kutsega tulla juba 1. detsembril annetamistalgutele.

Ilmus Hea Kodaniku talvenumbris.