Uudised

Ühenduste riikliku rahastamise ideaal ja tegelikkus

laine uudised-laine
Mari Öö Sarv | 10. november 2015

2014. aasta kevadel ilmus rahast ja rahastamisest rääkiv Hea Kodanik. Selle kaaneloos uuris Mari Öö Sarv, kuidas raha päris elus liigub. Sest et ehkki riigi ja vabakonna esindajad panid aasta eest ühiselt ja Praxise ekspertide abiga kirja vabaühenduste rahastamise juhendi, ei kipu see päriselus sugugi niimoodi töötama, nagu juhend ette näeb või selle loojad unistasid. Nüüd, rahastamise kärajate eel on paras aeg see lugu üle lugeda.

Raha liigub endiselt hämaraid teid, ennustamata suunas ja põhjustel ning kummaliste nimede all või tuleb veidratest kohtadest. Ühendused võivad ju kiruda, kuid jäme ots on avaliku sektori ehk rahastaja käes. Ministeeriumides jällegi võivad igapäevatöös partneriteks olla vägagi mõistvad ametnikud, kuid rahastamissüsteem tervikuna on ikkagi pigem juhuslik kui ennustatav ja läbipaistev.

Avalik sektor annab priiühendustele raha eri nimede all ja erinevateks asjadeks. Tegevustoetusega toetatakse ühenduse tegevust ja arengut tervikuna, et säilitada või tõsta ta võimekust. Projektitoetusega toetatakse konkursi korras ühekordselt mingi konkreetse probleemi lahendamist või tegevust. Avaliku teenuse delegeerimine tähendab, et ühendus või eraettevõte pakub avalikku teenust avaliku sektori asemel, saab selle eest ka tasu, kuid avalik sektor säilitab teenuse üle kontrolli.

Nii ütleb ühenduste rahastamise juhend. Selle tutvustamise ja teavitamise eest vastutab regionaalministri valitsemisala*, kuid oma rahastamiskordade juhendi põhimõtetega vastavusse viimise eest vastutab iga rahastaja ise, ütleb ministeeriumi kodanikuühiskonna valdkonna kohaliku omavalitsuse ja regionaalhalduse osakonna nõunik Aveli Ainsalu.

Praxis pakub koostööd ja koolitust rahastamise juhendi rakendamise teemal kõigile asutustele, kes puutuvad kokku riigieelarvest eraldatavate toetustega vabaühendustele. Leiad info siit.

Uurime ühendustelt, kuidas neid praegu rahastatakse.

Tegevustoetus tuleb projektikonkursilt

SA Noored Kooli, kes sisuliselt on oma igapäevastes tegemistes haridus- ja teadusministeeriumi partner, saab tegevustoetuse hasartmängumaksu nõukogust (HMN). Ühenduse juht Kristi Klaasmägi kirjeldab, et raha saamiseks tuleb igal aastal kirjutada uus projekt, millega kaasneb täismahus aruandlus nagu projektitoetustega ikka.

“Meie koolitusprogrammi arendamise ja parendamise asemel tegelen suure osa ajast sellega, kuidas meile toimimiseks raha tuleb, millisele reale mingi kulutus on kirjutatud ja kas meil järgmise aasta tegevuseks ikka on raha. Tegelikult võiks me tegevustoetust saada ministeeriumilt, sest oleme nendega tihedas koostöös ja toetame üksteist,” räägib Noored Kooli juht. Nii et töös on ühendus ja riik teineteise partnerid, rahaliselt mitte.

Täpselt samal viisil toimetab Eesti Lasterikaste Perede Liit. Liidu president Aage Õunapi sõnul tehakse tihedat koostööd sotsiaalministeeriumiga, kuid rahastus tuleb projektikonkurssidelt HMNist. Liit sai riigieelarvest tegevustoetust kuni 2009. aastani, sestsaati HMNi suurprojektide taotlusvoorudest. Raha kasutatakse igapäevaste majandus- ja tööjõukulude katmiseks ning sellest makstakse ka toetust liikmesorganisatsioonidele.

“Ministeerium on andnud kahtemoodi signaale – et see on justkui iga-aastane tegevustoetus, aga teisest küljest on see ikkagi projektitoetus,” ütleb Õunap. Loomulikult ei kaasne projektitoetusega jällegi töörahu ja rahastamiskindlus, vaid aeganõudev aruandlus ja närvesööv teadmatus. Paari aasta eest juhtus ka, et esialgne rahastamisotsus oli 80% väiksem kui eelnenud aastal. Õnneks kõik lahenes.

Katuseraha on viimane võimalus

Muidugi on need lood üsna kaugel sellest, mida rahastamisjuhend saavutada püüab. Segadust tekitab seegi, kui algul öeldakse, et raha justkui pole, ent kui ühendus kurtma läheb, siis see ikkagi leitakse. Küsimus justkui polegi selles, kas raha jagub, vaid kuidas raha nimetatakse. Ehk et tegevustoetuseks ei saa anda, aga kui te oma tegevuse projektivooru vormite, siis jagub teilegi. Kui te projektivooru ka ei sobi, siis leiame sihtotstarbelise toetuse võimaluse või küsige riigikogust.

Just riigikogust, riigieelarve kolmandalt lugemiselt ehk kurikuulsast katuserahast saab nii mõnigi eestkosteorganisatsioon oma tegevustoetuse. Külaliikumise Kodukant tegevjuht Anneli Kana naerab, et nende tegevustoetus on seal kõrvuti Saku sauna remondiga. “Sisuliselt oleme riigi strateegiline partner, aga lepingut meil selle kohta pole. Näiteks kaasab riik meid eri töörühmadesse, osaleme maaelu ja sisejulgeoleku arengukavade koostamises ja haldusreformi ettevalmistamisel,” loetleb ta põhjuseid, miks kindel tegevustoetus oleks asjakohane.

Ta tunnistab, et praeguse rahastusskeemi järgi ei saa ta millelegi kindel olla. “Esitame taotluse ministeeriumile, kes meile seni tegevustoetust maksis, siis arutatakse ministeeriumi eelarvet ja meie raha arvatakse sealt välja. Järgmine voor on riigikogus, selleks saadame oma rahataotluse fraktsioonide esimeestele, Kodukandi toetusrühmale ja riigikogu esimehele,” kirjeldab ta iga-aastast lobituuri.

Täpselt samal viisil on juba kolm aastat mitmes etapis läbi rääkimas käinud Päästeliit, kes kaitseb vabatahtlike päästjate huve ning teeb igapäevast päästealast koostööd nii siseministeeriumi kui ka päästeametiga. Liidu nõukogu liige Toomas Roolaid räägib, et igal aastal alustavad nad suve hakul tegevustoetuse küsimist ministeeriumist ja igal aastal tuleb tegevustoetus lõpuks katuserahast. “Ametnikud üksikult võttes teevad koostööd ja tunnustavad sind partnerina, aga kui sa riigi kui terviku käest tahad raha saada, läheb kõik ennustamatuks. Sest koostöö on sisuline, aga rahastus on poliitiline, ja sa isegi ei tea, kes sellele vee peale tõmbas,” kirjeldab Roolaid tänaseks tavalist olukorda oma eestkosteorganisatsiooni rahastamises.

“Ministeeriumil pole õnnestunud kavandada Kodukandi ja Päästeliidu toetussummasid eelarvesse, toetuse eraldamine katuserahast on hetkel hädaabinõu,” tunnistab Aveli Ainsalu. Tema sõnul ei kahtle keegi selles, et katuseraha eest tehakse olulisi ja vajalikke tegevusi. “Põhiprobleem on, et nn katuseraha puhul pole tagatud võrdne ligipääs. Ühendused satuvad või neid lisatakse rahasaajate nimekirja erinevaid meetodeid kasutades,” lisab ta.

Aage Õunap räägib, et mullu pöördus Eesti Lasterikaste Perede Liit riigikogu rahanduskomisjoni poole taotlusega 2014. aasta riigieelarvest toetuse eraldamiseks. “Kuigi lõplik otsus oli seotud rahvasuus tuntud katuserahast toetuse maksmisega, oleme selle otsuse eest tänulikud,” tunnistab ta. Liidule oli see esimene kord nii toetust saada. “Kuigi katuseraha jagamisega kaasneb inimeste kõrgendatud tähelepanu, oleme seisukohal, et lapsed ja pered on õige sihtgrupp, keda toetada. Iseküsimus on see, kas seda peab tegema nii stressirohkelt või oleks lihtsam riigieelarvest igal aastal kindel toetus eraldada,” räägib Õunap.

Katuseraha on kindla korra puudumise tagajärg

Teele Pehk Linnalaborist räägib, et nemad tegutsevad peamiselt projektiraha najal, kuid on KÜSKi toel välja arendanud ka selliseid teenuseid, millega omatulu teenida. Paari aasta eest aga avastas Pehk enesele ootamatult Linnalabori katuseraha saajate hulgast. Mingit taotlust selleks polnud nad teinud, kuigi ühe erakonna esindajad riigikogust olid uurinud, kas Linnalabor soovib, et neid katuseraha nimekirja esitatakse.

Aveli Ainsalu räägib, et igal aastal juhtubki, et katuseraha saajate nimekirja satub ühendusi, kellele tuleb toetus üllatusena. “Seda üllatust püütakse võimalikult sihipäraselt kasutada, püüdes aimata riigikogu liikme ootusi,” kirjeldab Ainsalu veidrat olukorda. Ta lisab, et vahel on toetuse eesmärgiks mõni selline tegevus või suuna arendamine, millele organisatsioon pole isegi enne mõelnud, ning see tähendab ühendusele aastaplaanide muutmist. Sest raha ei maksta välja lihtsalt niisama, tulgu või üllatusena. “Toetuste väljamaksmiseks vajatakse ühenduselt põhjalikku taotlust koos tegevuste ja oodatavate tulemustega, mille põhjal sõlmitakse leping, et valvata raha sihipärase kasutamise järele,” kirjeldab Ainsalu protsessi.

“Suures hädas pöördusime aasta hiljem ka sama erakonna poole, kes toona meie eest kostis,” tunnistab Teele Pehk. “See oli appikarje, me ei jaksanud enam vabatahtlikku tööd teha. Kaasa läks põhjalik motivatsioonikiri aasta plaanidega ja nad tegid riigikogule ka ettepaneku, kuid raha me seekord ei saanud,” meenutab ta.

Hoolimata nõrkusehetkel tehtud appikarjest ei poolda Pehk tegelikult katuseraha, sest läbipaistvuse huvides peaksid raha saamise põhimõtted olema enne jagamist kokku lepitud.

Inimõiguste keskuse juht Kari Käsper leiab lausa, et sel moel tulnud rahast tekib mainele suurem kahju, kui oleks kasu, mida toetusega saaks ühe aastaga ära teha. “Kui see meile sedasi ootamatult tuleks, siis ehk paluksime teha mingi konkursi või võtaks ja jagaks selle ise stipendiumideks laiali. Katuseraha asi pole õige, eriti inimõigusorganisatsioonide puhul. Ma saan aru, et see on ülemaailmne praktika ja võib-olla koolikatuste jaoks see ongi mõistlik meetod, aga huvikaitsjaid ja valvekoeri nii rahastada pole mõttekas, ei organisatsioonide endi jaoks ega raha mõistliku kasutamise mõttes,” räägib Kari Käsper.

Siseministeeriumi peaspetsialist siseturvalisuse valdkonnas Eimar Veldre ütleb selle rahaallika kohta lihtsalt: raha on riigieelarves ja tema jaoks ametnikuna pole suurt vahet, kas otsus tehakse ministeeriumis eelarveläbirääkimisel või riigikogus. Ta leiab, et kui avalikku konkurssi ka pole, aga on silmanähtavad partnerid, kelle kõrval samas ei välistata teisi, pole selles midagi valesti. “Kui tegijaid tuleb juurde, siis neid kaasatakse ka, kuid kui teisi praegu pole, siis moe pärast pole ka mõtet konkurssi teha,” ütleb Veldre.

Samas on ta nõus, et selgus kaob nii ära – raha on küll sama, aga otsustamise koht ja viis on uued ning läbirääkijate ring teine. “Osa partnereist saab oma summa ministeeriumide eelarveläbirääkimiste käigus, aga osa eest seismine ei anna tulemust. Kui sellel tasemel kokkulepet ei sünni, siis järgmine võimalus ongi riigikogu. Sinna läheb väga erinevaid asju, ka sisult häid asju. Aga jaotamisviis on läbipaistmatu ja jätab halva mulje,” võtab Veldre lühidalt kokku katuseraha olemuse. Ta ütleb ka välja, et see on ühtsetel põhimõtetel toimiva vabaühenduste toetamise korra puudumise otsene tagajärg. “Jah, meil on hea juhendmaterjal, aga see pole rakendunud ja tuleb palju vaeva näha, et see juhtuks,” nendib ametnik.

Veldre julgustab ühendusi ise juhendi järgimist nõudma – öeldagu avaliku sektori partneritele selgelt välja, et seame oma suhted sisse juhendi järgi. Toomas Roolaid aga kinnitab, et just nii ta ongi teinud. “Ministeeriumis on kolm aastat laual olnud lubadus: te olete meie strateegiline partner. Oleme tõesti kogu aeg ka kaasatud. Ja meie oleme väga selgelt öelnud, et meil on vaja mitme aasta tegevustoetuse raha,” ütleb Roolaid, olles seega näiteks, kus ühendus võib ju juhendi järgi rahastamist küsida, kuid see ei tähenda, et nii ka juhtub.

Ühe põhjendusena on ühendustele öeldud, et ministeerium ei saa võtta mitmeaastaseid kohustusi. Samas, autosid liisides see probleemiks ju pole. Seesama juhendmaterjal lubab ka vabaühenduste tegevustoetust plaanida pikemaks kui üheks aastaks.

Riigi rahastamatus annab sõltumatuse

Ehkki sellest valju häälega ei räägita, tunnevad ühendused ikka, et selline sõltuvus aasta lõpus tulevatest otsustest ei luba neil aasta esimesel kolmveerandil kritiseerida seda, mis kritiseerimist vajaks. Kommi saavad ju ainult head lapsed, ja nii võib juhtuda, et igaks juhuks hoitakse suu lukus ka partnerina, ka siis, kui riigi pool vabaühenduselt mingil teemal eksperdiarvamust ootab ja see arvamus oleks kriitiline. Mõni on ka otse ministeeriumist kuulnud: “Miks me peaksime toetama enda kritiseerimist ja meie omast erinevate seisukohtade propageerimist?”

Konkreetse näite inimõiguste keskuse tööst toob Kari Käsper: keskus pakub õigusnõustamist varjupaiga taotlejatele, vajadusel esindatakse pagulasi ka kohtus politsei- ja piirivalveameti vastu. “Siseministeeriumi haldusalas tegutsev amet vaidleb kohtus keskusega, keda rahastab siseministeerium. Kui oleme liiga palju välja öelnud ja kriitilised olnud, siis on mõista antud, et kohtuvaidluse mõlemat poolt rahastab sama asutus,” ütleb Kari.

Toomas Roolaid kirjeldab veel, kuis võib ministeeriumiga partnerina vastuollu minna: “Kui eestkosteorganisatsioonil on valida oma liikmete ja riigi heaolu vahel, siis see abstraktne riik kaotab. Näiteks kui riik teeb midagi, mis meie meelest halvendab meie võimet päästa inimelusid, siis me hakkame selle vastu võitlema.” Kui aga riik on andnud tegevustoetust ning ei oota selle eest mitte partnerlust, vaid allumist, on rahastaja häiritud, miks suur osa tema raha eest palgatud tegevjuhi ajast ei lähe enam kokkulepitud eesmärkide nimel töötamiseks, vaid ühenduse liikmete eest kostmiseks ja võib-olla lausa rahastaja vastu töötamiseks. Seetõttu ei saa eestkosteorganisatsioon tagada, et kahe aasta pärast tema eesmärgid võrreldes ministeeriumi omadega ei muutu.

Siin on ka põhjus, miks Inimõiguste keskus eelistab toimetada annetuste, mitte riigi raha toel. Tõsi, varem sai keskus riigilt tegevustoetust, täitsa suure summa, kuid tänaseks on sellest järel ümmargune null. “Ministeeriumis korraldati asjad ümber,” kehitab Kari Käsper õlgu, kuid lisab selgituseks: “Meile see ei meeldinudki, sest raha tuli konkursita. Tegevustoetus peaks olema antud võimalikult läbipaistvalt, eriti inimõigusorganisatsioonile, kes peaks täitma valvekoera funktsiooni. Kui raha antakse läbipaistmatult või poliitiliste ootustega, siis muudab see valvekoera funktsiooni mõttetuks.”

Olgu täpsustatud, et poliitiliselt ei kalluta organisatsiooni mitte tõik, et riik teda rahastab, vaid see, kui seda tehakse läbipaistmatult. “Kui raha jagamise otsuseid ei tee mitte poliitikud, vaid eksperdid vastavalt kindlatele kriteeriumidele ja avaliku konkursiga, siis on riigi rahastusel töötamine okei,” selgitab Käsper.

Eimar Veldre siseministeeriumist leiab, et rahastajale vastuvaidlemine on julguse küsimus. “Minu jaoks on see partner ohtlik, kes ei julge su vastu aus olla,” ütleb ta ja lisab, et ühingud vastutavad oma liikmete ees ega peaks tegema kompromissi või midagi ütlemata jätma. “Läbirääkimisel ei peaks valima raha ja oma huvigrupi vahel. See on väga halb praktika, mis tuleks välja tuua,” julgustab ametnik sellistest olukordadest avalikult rääkima. “See on ebaõiglus, kui keegi on saanud vähem raha, kuna julges oma ülesannet hästi teha,” lisab ta.

Pole kindlust, pole elujõudu

Aage Õunap ütleb välja oma seisukoha: suured eestkosteorganisatsioonid vajavad igapäevaseks tegutsemiseks tegevustoetust. “Sellest on räägitud ka erinevatel tasanditel, kuid tänaseks pole ükski laste ja perede eest seisev organisatsioon ministeeriumi eelarvereal. Nad kõik taotlevad raha HMNi kaudu ja konkureerivad projektidega omavahel,” tõdeb lasterikaste perede eest kostja.

Ennustamatu rahastamise üks suurimaid miinuseid ühenduste jaoks on jätkusuutmatus. Nad ei saa teha pikaajalisi töölepinguid, kuna tegevustoetust – olgu katuserahast või ministeeriumi eelarverealt – makstakse vaid aastaks korraga. “Me tahame, et vabaühendused plaaniksid oma tegevusega pikaajalist mõju, kuid teisalt sõltuvad nad poliitilisest rahastusest, mis võib ära kukkuda,” sõnastab Kari Käsper vastuolu. “Riik väldib strateegilise partnerluse lepingu sõlmimist, ta justkui paaniliselt kardaks, et me tahame neile suli teha ja homsel päeval ära kaduda, aga samas ta kutsubki seda esile,” tõdeb Toomas Roolaid.

Eimar Veldre sõnul on siseministeeriumis mõeldud partneritega pikaajalisemate lepingute sõlmimise peale küll, kuid praegu neid ei ole. Ta leiab samuti, et ühingul võiks ikka toimimiskindlus olla, samuti pikemad lepingud partnerluse rahastamiseks.

Kaheteist kuu raha saab kasutada vaid kaheksa kuud

Lisaks nimetavad nii Anneli Kana Kodukandist kui Toomas Roolaid Päästeliidust, et kui rahastusotsus aasta lõpus ka tehakse, siis tegelikult laekub see ühingu kontole heal juhul kevadel, aga võib-olla alles suvel. Kas riik oma tegevustoetuse eest siis esimeses kvartalis koostööd ei oota, töörühmadesse ei kutsu? Kutsub, muidugi kutsub, kuid palka ühendused oma inimestele maksta ei saa, sest raha ju pole, isegi kui rahastusotsus tehti. Teele Pehk meenutab, et tol aastal, kui Linnalabor katuserahast aastaks toetust sai, jäi osa tegevusi üldse tegemata, kuna lepingu sõlmimine ministeeriumiga võttis pool aastat aega.

Aveli Ainsalu tunnistab, et toetuste laekumine võtab tõesti aega, kuid kulud loetakse abikõlblikuks alates aasta algusest. “See on organisatsiooni tegevjuhi ja raamatupidaja nuputamine, kuidas numbrid klappima saada, kui kulusid on enne toetuse laekumist,” ütleb ametnik. “Rahastamise korrastamise juhend soovitab tegelikult, et tegevustoetuse lepingud oleks mitmeaastased ja seda just selleks, et jääks ära see palkade pusle kokku panemine, millele organisatsioon kulutab palju aega ja vaeva,” lisab ta ja tõdeb, et siiamaani pole ka regionaalministri valitsemisalas arengukava vahenditest mitmeaastaseid lepinguid sõlmitud.

Raha saab aga kasutada ainult detsembrikuuni. “Raha ülejäämine näitab, et sa pole võimeline seda administreerima. Keegi ei mäleta enam, et sa said raha kätte alles aprillikuus ja see pidi sisaldama 12 kuu palka,” kirjeldab Roolaid vastuolu. Niisiis peavad ühenduse juht ja raamatupidaja leiutama seaduslikke viise, kuidas leida palgaraha ka aasta esimesteks kuudeks, samas kulutades kaheksa kuuga ära aastaks mõeldud toetuse.

Suuremad ühendused on suutnud ise tekitada puhverraha, kuid olemasolev süsteem ei taga püsivat rahastust neile, kes tegelikult igal aastal moel või teisel toetust saavad. “Minu meelest on täielik jama ka ministeeriumi soovitus, et tehke KÜSKi projekte, et teil oleks vaherahastus. KÜSKi projektid pole mõeldud likviidsusprobleemide lahendamiseks,” ütleb Roolaid.

“Jaanuar on rahulikum aeg, töötatakse poole kohaga, rohkem pole võimalik,” reedab Anneli Kana, kuidas Kodukandis palgarahata toime tullakse. Üldiselt on ta seda meelt, et ühendused peaksid rohkem mõtlema omatulu teenimisele – juba seepärast, et pärast 2020. aastast võivad euroraha kraanid kinni minna. “Palju vingeid külamaju on ehitatud, millega pole midagi peale hakata. Peame investeerima äriplaanidesse ja kestlikkusse, külaelu ei saa edendada ainult projektiraha või vabatahtliku tööga,” võtab Kana kokku tegelikult mitte ainult külade probleemi.

Omatulu tekitab uusi pingeid

“Projektivoorud käivad ikkagi ehku peale ja see pole jätkusuutlik rahastus,” tõdeb ka Teele Pehk. Ta lisab, et omatulu teenimine on hädavajalik juba seepärast, et vahel tuleb ka projekti kulusid esmalt ise katta ning projektiraha tasub need alles tagantjärele; osa projektidest eeldab ka omaosalust, mida väiksematel ühendustel pole kusagilt võtta.

Kusagilt ju ometi võtate? Jaa, ühe projekti katteks oli kolmveerand aastat Pehki isiklik raha, mis tal korterimüügist oli tekkinud. Anneli Kana meenutab lugu, kus külamaja ehitamise projekti ärategemiseks olid kolme külainimese kodud pangale eralaenude tagatiseks – projektiraha saadi kätte siis, kui hoone valmis ja kasutuslubagi käes. “Tegutseme entusiasmist, kuid elame elukaaslaste rahakoti peal,” naerab Teele Pehk. Ta pakub välja, et vajaliku puhverraha saamiseks võiks ühenduste jaoks olla oma „Kredex”.

Toomas Roolaid leiab juba, et tegevustoetuse väljaajamises on nii palju arutut lisatööd ja ebamäärasust, et parem olekski oma tulud ise teenida. Ta tunnistab samas, et omatuluga kaasneb nii risk kui ka töö ning ühing võib kaotada võime teha eestkostet, mida on oma liikmetele lubanud. “Sellepärast peakski riik maksma selle osa tööst kinni,” tõdeb ta.

Lisaks võib omatulu tuua probleeme ühingu sees. Roolaid fantaseerib pisut: Päästeliit leiab mingi toote või teenuse, mida müüa, võtab tööle müügiinimese, kes teenib müügitulu pealt. “Kui siis liikmed leiavad majandusaasta aruandest, et mingi müügiinimene teenib meil 2000 eurot kuus – sest ta müüb hästi ja teenib Päästeliidule 40 000 eurot, mille eest makstakse tegevjuhi palka –, siis tuleb mäss. Meie liikmed ei saa sellest aru,” räägib Toomas Roolaid.

Ideaalses maailmas

Aage Õunapi ettekujutus ideaalsest rahastamisest on selline: riigilt tulev tegevustoetus katab organisatsiooni igapäevased kulud ning uute tegevuste väljatöötamiseks vajaminevate inimeste panuse. Samas uute ideede elluviimiseks vajaminev taotletakse projektikonkurssidelt.

Anneli Kana usub, et hea lahendus oleks strateegilise partneri leping vähemalt valitsemisperioodiks. See hõlmaks neid tegevusi, mida riik partnerilt saada soovib: uuringud, võrgustiku tugevdamine, info kogumine ja levitamine. Selline leping paneb organisatsioonile kohustuse olla kestlik ja on seega riigile tagatiseks, et vabaühendus partneriks jääb – praegu ei takista miski neil ütlemast, et me nüüd rohkem ei viitsi ja läheme laiali.

Eimar Veldre hinnangul on mõistlik leppida ministeeriumidel oma partnerühendustega kokku 3–5 aasta perspektiivis, nii et sisulised koostöö- ja ka rahastuskokkulepped on olemas. Igal aastal räägitaks läbi konkreetsemad ülesanded koos vajalike summadega.

Toomas Roolaid on ideaali kirjeldamisel ettevaatlik ja eelistab, et iga olukorda vaadataks eraldi, strateegiline partnerlus põhineb koostööl ja usaldusel ning rahastamise juhend on pigem avatud tekst, mitte aktiks vormitud reegel. Tema ideaal polegi rahastamise skeemis, vaid suhtumises: “Ma tahan, et saadaks ükskord aru, et sul on partner ja sa ei juhi teda, vaid arvestad temaga. Mõnikord see tähendab, et partner vaidleb sinuga, sest ta on ka esindusorganisatsioon ja seisab oma liikmete eest.”

Kari Käsperi meelest oleks ideaalne olukord, kus mingi osa rahast tuleks võimalikult paljude eraisikute väikestest, aga igakuistest annetustest, teine osa riigilt partnerluse eest – riigiga suhtlemiseks, õigusaktide kommenteerimiseks, töörühmades osalemiseks. Kolmas allikas ehk projektiraha oleks ühingu enda valitud lisategevusteks. See koht aga, kus ministeeriumide eraldatud tegevustoetusi jagatakse, peaks Käsperi sõnul olema KÜSK, kus otsuseid teevad eksperdid, mitte poliitikud. “Meie partnerlus ei ole konkreetse ministeeriumiga, vaid riigiga laiemalt, sest inimõigused on läbiv teema,” toob ta ühe põhjuse, miks ministeeriumideülene toetuse jagaja on parem. “Võimalikud toimivad ja plaanitud partnerlussuhted konkreetsete ministeeriumidega võiks olla üks, ent mitte ainus kriteerium, mille alusel valik tehakse,” selgitab Käsper.

“Kodanikuühiskonna arengukava tehakse 4–5 aastaks ja strateegilistel partneritel, kes aitavad seda ellu viia, peaks muidugi olema kindlus toetusest. Peaks olema mitmeaastane raamleping, milles igal aastal uuendatakse eesmärke, oodatavaid tulemusi ja summat,” kirjeldab ilusat ideaali Aveli Ainsalu. Millal me selleni jõuame? Ainsalu räägib vastuseks, et rahastamise juhendmaterjal ja koolitused on olnud abiks paljudele ja selle põhjal on viidud rahastamiskordadesse sisse olulisi muudatusi ja liigutud senisest läbipaistvama ja tulemuslikuma rahastamise poole. Samuti pidi Ainsalu sõnul regionaalministri valitsemisala aasta lõpus hakkama “tibusid lugema” ehk juhendi rakendamist jälgima. Värskelt vahetunud valitsuse valguses pole aga teada, mis aasta lõpp tegelikult toob, kuna regionaalministrit polegi.

Ainsalu tunnistab ka seda, et muudatuste aluseks on juhtkonna toetus. “Mitu ministeeriumi on juba ühtlustanud oma rahastamise korra juhendmaterjaliga, mitmel on see töö veel ees,” kinnitab ta. Kuna aga ükski töö ei tee end ise, palusid regionaalministri valitsemisala rahastamise valvurid ministeeriumide kantsleritel plaanida ametnikele eraldi aeg olemasoleva rahastamise korra ühtlustamiseks juhendi põhimõtetega.

* Vahetult enne ajakirja ilmumist kadus regionaalministri valitsemisala. Loodetavasti tutvustamine ja teavitamine siiski jätkub.

 

pirn

Soovitused juhendi pärisellu toomiseks

Eimar Veldre soovitab, mis aitaks rahastamise juhendit paberilt pärisellu tuua.

1. Porgandiga lähenemine. Kiitkem neid, kes juhendit juba rakendavad. Näiteks Kodukandi valimine valitsuse vabatahtliku tegevuse arendamise partneriks: toimus avalik konkurss,. oli valikuvõimalus, leiti strateegiline partner konkreetses tegevuses.

2. Ühingud nõuavad. Kui taotlete ministeeriumilt raha, et olla poliitika kujundamise ja elluviimise partner, siis rõhuge rahastamise juhendile: “Soovime läbi rääkida ja kokkuleppele jõuda, lähtudes nendest põhimõtetest.”

3. Toogem välja halvad näited. Riigikogule peab ka eelarve osas otsustamisvabadust jääma, aga otsuseid ja valikuid peaks selgelt põhjendama. See on ju puhas rõõm, kui ressursid tulevad, aga ebaselged etapid ses protsessis ei tee õnnelikuks.

4. Kui koostöö veab ikkagi viltu, ükskõik kummal poolel töötad, küsi abi EKAKi järelevalve töörühmalt.

Ühenduste rahastamise juhendmaterjal on lisatud:

yhenduste_rahastamise_juhendmaterjal

 

pirn

Aveli Ainsalu: kuidas saadakse strateegiliseks partneriks

Partnerluse aluseks on ministeeriumi ja vabaühenduse koostöösuhted, kus panustatakse ühiselt valdkonna arendamisse, poliitika väljatöötamisse või selle elluviimisse. Alustada võiks kaasatavana, panustades nii poliitika kujundamisse või selle elluviimisse.

Näiteks otsisime avaliku konkursiga vabatahtliku tegevuse valdkonna strateegilist partnerit. Meile laekus viis taotlust, kus organisatsioonid kirjeldasid oma senist panust vabatahtliku tegevuse valdkonna arendamisse ja võimalikku rolli ministeeriumi strateegilise partnerina. Valisime välja Kodukandi ja soovijate hulk näitab, et ühendustel on koostöösoov olemas. Sellisel konkursil osalejatelt eeldame, et varem on selle valdkonnaga juba tegeldud, mitte et raha pärast painutatakse oma tegevust ministeeriumile sobivaks.