Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Digiutoopia, kus iga kodanik saab maailma asjades kaasa rääkida vaid mugava nupuvajutuse kaudu ning kõik vajalikud teenused on täpselt tema järgi tehtud, näib käeulatuses. Miks on viimastel aastatel tulnud avatud valitsemise võidukäigu asemel rääkida hoopis demokraatia narmendamisest ja globaalses külas pettumisest, uurib Andrei Liimets.
Lääne ühiskondades näikse viimastel aastatel paralleelselt juuri ajavat kaks teineteisele vastanduvat trendi. Ühelt poolt pole tehnoloogilise hüppelise arengu tõttu olnud kunagi varem nõnda palju vahendeid kodanikuosaluseks, ühiskondade toimimist puudutava info süstematiseerimiseks ja riigivalitsemise läbivalgustamiseks. Sõnades vannuvad riigijuhid truudust avatud valitsemise põhimõtetele (AVP) – rahvusvahelisel avatud valitsemise partnerluse initsiatiivil on tänaseks üle 70 liikme üle maailma, sealhulgas Eesti –, e-vahenditest loodetakse uut tõuget demokraatia arengule, valitsemine ja juhtimine võiksid olla üha avatumad ja kaasavamad.
Teisalt on kõige selle kiuste toimunud järsk pööre suletuse suunas. Itkumaigulise refräänina on märksõnadeks saanud Brexit, Trump, populismihood ja migratsioonivastasus, nende tuules piiride sulgemine ja poliitilise opositsiooni tagakiusamine, kodanikuvabaduste piiramine, inimõigustes kahtlemine ja liberaalsele demokraatiale üha kahtlustavamalt vaatamine.
Demokraatia tõus ja langus
“Need kaks trendi eksisteerivad samaaegselt ja mitte ainult läänemaailmas,” jääb AVP Euroopa piirkonna koordinaator Peter Varga esitatud teesi kuulates mõtlikuks. “Samas ei ütleks ma, et nad teineteist kuidagi välistavad või isegi eraldi seisavad. Väga võimalik, et nad lausa õhutavad teineteist.”
Varga nendib, et kiiretest muutustest ja ebakindlusest on saanud meie ajastu norm ning õnneks või kahjuks koguvad need muutused üha tempot. Tehnoloogiline progress ja digitaalsed lahendused on sageli muutuste eestvedajaks, muutustelainete mõju on aga raske ennustada. Elame küll läbi inimkonna kõige rahulikumaid ja jõukamaid aegu, aga selle “kuldajastu” viljad pole võrdselt kõigini jõudnud, mistõttu on paljud õigustatult vihased ja pettunud.
“Kuigi globaliseerumisest on lõiganud kasu suur osa maailma elanikkonnast, on paljud sellest ka kaotanud ja tunnevad ennast arusaadavalt mahajäetu ja vihasena. Ükskõik kas näeme globaliseerumist õnnistuse või needusena, on selles orienteerumine meie jaoks keskse tähtsusega väljakutse,” kirjeldab Varga.
Reaktsioonina kasvavale keerukusele, hüvede ebaühtlasele jaotumisele ja muutuste kiirenevale tempole taanduvad paljud kas apaatsusesse ja passiivsusesse – olgu näiteks madalad osalusprotsendid paljude Euroopa riikide valimistel – või vihana kanaliseeruvasse ängi. Tulemuseks on globaalne trend valida võimule või hoida seal autoritaarsete kalduvustega jõumehi (strongmen), kes suudavad keerukaid väljakutseid lihtsustada.
“Pöördelised ajad on alati toonud kaasa poliitilisi õnneotsijaid, kes eelistavad sogases vees kala püüda, sest paljudele inimestele meeldib see mugav tunne, kui keegi ütleb neile lihtsalt, et kõik saab korda,” hindab Varga. Trendi pole murdnud ka süvenev tõdemus, et selliste valikute hinnaks on sageli inimõigustega kompromissile minemine, demokraatliku süsteemi otsast lammutama asumine või kodanikuruumi vähenemine. Tasub tähele panna, et Civicuse kodanikuruumi maailmakaardile on “avatuna” kantud vaid imepisike osa riikidest.
“Soovmõtlemine väljakutsete eitamise või lihtsustamise kujul ja viha ksenofoobiaks kanaliseerimine, naiivsus ja otsene isolatsionism sunnivad ühiskondi sulguma ja pimedate aegade poole suunduma,” mõtiskleb Varga, “aga tehnoloogiline progress pole muidugi toonud kaasa üksnes ängi ja ebavõrdsust, see on muutnud võimalikuks ka väga laiapõhjalise osaluse. Jagamis- ja osalusmajanduses on kõik harjunud saama seda, mida nad tahavad, kohe ja rätsepatööna, olgu uudiste, teenuste või poliitika puhul. Enamik inimesi igatseb öelda rohkem sõna sekka teemades, mis nende elusid puudutavad, mitte lihtsalt iga nelja aasta tagant oma häält anda. Mõned analüütikud arvavad koguni, et elame läbi kaasamisrevolutsiooni.”
Revolutsioonide probleemiks kipub sageli olema nende ajutine ning ebakindel loomus. Ka tänaseks kaugele tahavaatepeeglisse jäänud araabia kevade päevil räägiti õhinal sotsiaalmeedia revolutsioonist. Hilisemad analüüsid on pigem tõdenud, et Lähis-Idas toimuvat suudeti küll edukalt välismaailmale kommunikeerida, demokraatiat aga üksnes selle pealt ehitada on märksa keerulisem. Digivahendid peegeldavad ikkagi inimesi, kes neid kasutavad, mitte ei loo väärtust iseeneses.
Usu demokraatiasse ja demokraatlikesse institutsioonidesse taastab Varga hinnangul kõige tõenäolisemalt see, kui inimesed tahavad ja saavad otsustusprotsessides rahumeelselt osaleda ning nende elusid puudutavate otsuste vormimisel kaasa rääkida. Selleks peavad valitsused mitte ainult kodanikke kaasama, vaid ka pidevalt nähtavaid tulemusi saavutama. Illiberaalsete demokraatiate kasv ja selle trendiga kaasnev kahanev kodanikuruum ähvardavad seevastu võimalust sisukat dialoogi pidada ning inimõigusi säilitada tõsiselt kahjustada.
“Arenenud demokraatiates on suurimad takistused petlik rahulolutunne, mugavustsoon ja olemasoleva iseeneslikuks pidamine – populismihoog võib vahel tulla väga kiiresti, seega peame tugevdama oma immuunsussüsteemi rohkema kodanikuosaluse ja demokraatiaga, mitte vähemaga,” arvab Varga.
“Küsimus on ennekõike selles, kas ja kuidas praegused poliitilised ja valitsusstruktuurid sellele revolutsioonile vastu peavad. Ja kuivõrd kahetsusväärselt vähe näib enamik valitsusi selleks valmis olevat. Vaatame tõtt kahe suure väljakutsega, et pakkuda ühelt poolt elujõulisi lahendusi üha keerulisematele probleemidele ja ängidele ning teisalt võimaldada tõhusat osalust õigete vahendite, nende kasutamise järjepidevuse ja tagasisidemehhanismidega. Õnneks on digitaalne areng andnud meile ka ülimalt mõjukaid vahendeid, et otsustamisprotsesse demüstifitseerida, neilt saladuskatet tõsta ning aidata võidelda korruptsiooni, maksupettuste ja muu usaldust vähendava vastu.”
Kohalikud teenäitajad
Kui muidu võib Eesti olla maailmakaardil vaid joonealune märkus, siis digirevolutsiooni ja valitsemise avatuse puhul meeldib meile ennast kujutada otse Starship Enterprise’i kaptenisillale. Ka juba mainitud avatud valitsemise partnerluse raames tuuakse Eestit sageli eeskujuna nii valitsusepoolse kaasamise kui ka erinevate digilahenduste rakendamise puhul. Tervistav on aga aeg-ajalt küsida, ega meie e-riik ole tänaseks muutunud iseennast taastootvaks müüdiks.
“Kuna minu igapäevases töös on võimalik teisi riike ja Eestit selles vallas pidevalt võrrelda, julgen öelda, et me oleme teinud väga head tööd,” ei näe E-riigi Akadeemia programmijuht Kristina Reinsalu muretsemiseks põhjust. “Me anname jätkuvalt nõu väga paljudele riikidele, sealhulgas meist oluliselt jõukamatele. Aga tõsi, meie oma inimesed vajavad järjekordset suurt kvalitatiivset hüpet. Ma ei taha kuidagi laita e-residentsust ega muid sarnaseid algatusi, aga mul on südamel see, et meil ei ole sama suurt ambitsioonikat eesmärki siin riigi sees, et iga eestlane oleks digieestlane.”
ID-kaardi ja X-tee võlusid on kiidetud inspiratsioonikonverentsidel ja tuntud Ameerika telesaadete eetris. Samas on nii mõnegi aktivistiga vesteldes kõrva jäänud piinlikke seiku, kus paberipriiuse varjus seisavad ministeeriumis tegemised pelgalt selle taga, et otsustav isik ei oska digiallkirja anda, välja prinditud dokumendihunnikutest rääkimata. Suurem küsimus on aga see, kuivõrd e-lahenduste särava eskiisi taga tegelikult osalusdemokraatiale uut vunki anda suudetakse.
“Kvalitatiivset hüpet valitsemises näen ma pigem kohalikul tasandil,” hindab Reinsalu. “Hea näide on Tartu linn, kus on hakatud üha enam korraldama ideekorjet tehnoloogiliste vahendite abil. Viimane Tartu üldplaneering koostati väga kaasavalt, kasutades ideekorjes digitaalseid kaarte – inimesed näitasid kaardirakenduses ära probleemkohad linnas ning alles siis tuldi kokku ja arutati need läbi. Kombineeriti digilahendusi ja traditsioonilisi vahendeid. Sellist kombineerimist näen kohalikul tasandil üha rohkem ja see võikski olla eesmärk – mitte et me läheme täielikult e-valitsemisele, vaid kuidas nutikad uued digilahendused saaksid kaasa aidata ja anda lisaväärtust, et me näost näkku peetud arutelud oleksid sisukamad.”
Teise näite toob Reinsalu Rõuge vallast, kus inspireerituna mitmes Eesti omavalitsuses rakendatud kaasavast eelarvest asuti digitaalse andmekorje abil edendama rahvatervist. Nimelt pakkusid kodanikud selleks mõeldud veebiplatvormil välja terviseobjekte, mida vallas kindlasti vaja oleks, ja hääletasid siis nende vahel. Tingimus oli aga see, et valituks osutunud tenniseväljaku ehitab vald vaid juhul, kui inimesed koguvad kokku 10 000 tervisetundi ehk hakkavad sealsamas veebilahenduses märkima, kui palju nad päevas jooksevad, puid lõhuvad või muud füüsilist koormust saavad. Alles selle kõige nõutud tervisetundideks kokkuarvestamisel tegi vald investeeringu ning kogukond sai oodatud väljaku.
Kuidas on lood aga üleriiklike teenustega? “Enne kui me mõtleme uutele riigipoolsetele innovatiivsetele lahendustele, mis mulle kui inimesele ja kodanikule midagi uut võimaldavad, alustaksin ma hoopis info kogumisest ja liikumisest,” kirjeldab Reinsalu murekohti. “Näiteks kui ma vajan mingit infot ministeeriumide veebilehtedelt, siis visuaalne pool võib päris ilus olla, aga sisulist infot on sageli väga keeruline leida. Kui hakata mingi spetsiifilise küsimusega tegelema, siis paistavad need probleemid kohe välja. Rääkimata sellest, et oleks uudseid lahendusi, kus probleemide kohta kohe tagasisidet anda. Võib ju rääkida igasugusest online-osalemisest, aga inimesed käituvad mitmekümne aasta järel ikkagi samamoodi, et saadad mingile ametnikule meili ja siis ootad vastust. See on natuke nukker seis.”
Vabaühenduste liidus huvikaitsega ehk iga päev valitsuse infoga tegelev Alari Rammo nõustub kriitikaga täielikult: “Riigi Teataja on muutunud päris ägedaks ja eri süsteemide vahel seoseid loovaks portaaliks, aga Riigikogu veeb on väga raskesti kasutatav ja valitsuse eelnõude infosüsteemi kohta tunnistavad ametnikudki, et nad ei leia enam ka iseenda üleslaaditud dokumente üles.”
Rammo näeb probleemide ühe põhjusena, et kaasamis- ja muid eelnõuveebe võetakse kas majasiseste dokumendiregistritena, mille keerukusega on ametnikud paraku harjunud, või tüütu kohustusena dokumendid lihtsalt mistahes viisil avalikustada: “Põhjuslikku seost, et kodanik usaldaks avatud, teadmistepõhise valitsemise juures ka poliitikuid ja ametnikke rohkem, pole veel päriselt mõistetud.”
Teiseks algavad tema hinnangul Eesti probleemid kaugemalt kui tehnoloogiast: “Iga uus valitsus viskleb veidras iseenda loodud saja päeva kahvlis, toites nii vaid konfliktinäljas ajakirjandust. Ametnikud ja huvigrupid aga kardavad seda perioodi paaniliselt ja iga valitsus suudabki lõpuks võidukate saavutuste asemel oma esimese 100 päeva rapsimisega kaasamisele ja usaldusele rohkem kahju teha kui järgneval perioodil seda taastada.”
Nii pole Rammo sõnul imestada kodanike võõrandumise ning huvigruppide pettumuse üle, et neid ei kuulata, kui tänapäevane valitsuskommunikatsioon keskendub analüüsi ja eeltöö asemel rohkem post factum värvilistele piltidele äratehtust ja klanitud fotodele ühismeedias.
Õigusloomes osalemine pole Rammo hinnangul küll klassikaline avalik teenus, ent aidata võiks sinnasuunas mõtlemine: “Praegu on aga nii, et kui valitsus peab valima, kas investeerida eelnõude infosüsteemi või e-maksuametisse, valitakse muidugi viimane, sest see on justkui päris-, mitte mingi nišikas mugavusteenus, milleks avatud valitsemist siiani peetakse.”
Kapseldunud kodanik
Kristina Reinsalu hinnangul taandub digikaasamise edukus sageli kommunikatsiooni- ja turunduspõhimõtete juurde. Riik peaks proovima rohkem näha algatusi selle inimese seisukohast, kelleni kõnealune infovoog või teenus jõudma peaks.
“Akadeemilises kirjanduses ja ühiskonnas laiemalt tekkis ühel hetkel suur ootus, et tehnoloogia muudabki valitsemisstiili, inimeste arusaama ja poliitika tegemist. Päriselu näitab, et inimesi ta ikkagi ei muuda. Kes on huviline, see on, ja kes ei ole, ei ole. Passiivset ei pruugi aktiivseks muuta ja vastupidi. Sellist hüpet üldises demokraatia arengus ma praegu ei näe – kes tahavad ühiskonna hüvangusse panustada, saavad infole ligi, aga see osa on alati väga väike ja ma ei näe, et tehnoloogia seda osa suurendanud oleks. Lõpuks annab ta lihtsalt ühe lisavõimaluse neile, kes nagunii leiaks mingi meetodi osaleda,” arvab Reinsalu.
Valeinfo leviku ja kapseldumise ajastul on juba põhjalikult kirjeldatud, kuidas infokülluse keskel jälgitakse ennekõike neid kanaleid, infovooge ja inimesi, kelle vaadetega nõus ollakse. Lihtsam on keerata kinni need hääled, kes hüüavad valena näivat asja. Nõnda süveneb juba alguses olemas olnud teadmine ning radikaliseeruda on üha lihtsam.
“Rohkem digitaalsust ei tähenda tingimata rohkem avatust ja rohkem avatust ei tähenda tingimata paremat valitsemist – kuigi need näivad sammudena õiges suunas,” sekundeerib Varga. “Digitaliseerumine pole eesmärk iseeneses, see aitab demokraatia arengule kaasa ainult siis, kui sellega kaasneb kasvav ligipääs informatsioonile, rohkem oskusi ja vahendeid kaasata inimesi poliitikakujundamisesse ja nii edasi. Läbipaistvus ei aita kuhugi ilma osaluseta. Seega peaksid e-valitsemisega seotud algatused tagama, et kodanikud tahavad ja oskavad uusi teenuseid kasutada ning neid ka tegelikkuses kasutavad. Lõppeesmärkideks on ikkagi paremad poliitilised lahendused ja rohkem vastutavust: digitaalsed ja e-riigi vahendid koos kasvanud osalusega viivad meid neile eesmärkidele lähemale.”
Reinsalu arvab, et lõpuks on võtmesõna teel avatuma ja parema valitsemise poole kommunikatsioon. “Tihtipeale näen omavalitsustes, et ka vabaühendused, kes peaksid olema riigi suhtes nõudlikud, peavad kriitiliselt peeglisse vaatama. Sageli on nii, et kui küsitakse arvamusi ja on võimalus osaleda – olgu siis digilahenduste teel või ilma nendeta –, ei tule sisendit ja tagasisidet õigel hetkel. See suhtlus on kahepoolne ja ei saa alati näidata näpuga valitsejate poole.”
Digilahendused annavad Reinsalu hinnangul lihtsalt võimaluse veel paremini suhelda – selgitada seda, mis hakkab juhtuma, kui mõni seadus jõustub. Siis tekib neil, keda see muutus puudutab, surve aktiivsemalt osaleda.
“Kuni need seosed on puudu, ei osaletagi, ja tulemusena ei juhtu muud, kui et võetakse vastu mingi seadus, mis pälvib palju kriitikat. Seoste loomist ja visualiseerimist on rohkem tarvis ja seda võimaldab tehnoloogia suurepäraselt, aga seda kasutatakse liiga vähe. Näiteks mingi protsessi etappide selge ja värviline visualiseerimine annab sellele inimesele, keda see protsess puudutab, juba palju parema ülevaate, kui see, et paned lihtsalt mingi dokumendi veebi üles. Suhteliselt lihtsad võtted jäävad puudu, kui ma vaatan, kuidas riigi- ja omavalitsusasutused toimetavad. Seda kahepoolset suhtlust ei ole piisavalt, mida tehnoloogia võimaldab.”
