artikkel

Vabaühenduste elujõulisus Eestis – stabiilsus või paigalseis?

laine
Kai Klandorf 28. oktoober 2019
Foto: Alari Rammo

Valmis on saanud värske USAID raport – mainekaim ja olulisim vabaühenduste elujõulisust hindav uuring, mis võrdleb paljusid riike maailma eri piirkondades. Kai Klandorf teeb kokkuvõtte, mida räägib uuring Eesti ja meie lähinaabruse vabaühenduste kohta.

Eesti vabaühenduste võimekust analüüsitakse Ida-Euroopa ja Euraasia 24 riigi võrdluses ja üldiselt võib sarnaselt eelmistele aastatele olla rahul. Oleme tugevaim vabakond piirkonnas. Muuhulgas on Eesti näitajad heal tasemel sektori taristu, huvikaitse ja õigusruumi osas. Tähelepanu tuleks seevastu pöörata organisatsioonide võimekusele, rahalise elujõulisusele ja teenuste pakkumisega seonduvale.

Vaadates tagasi viimaste aastate arengutele, pole täheldada ei suurt võimekuse kasvu ega õnneks mitte ka vabakonna allakäiku. 2018. aasta olulisemateks märksõnadeks jäävad Eesti kodanikuühiskonna jaoks valdavalt positiivsed märksõnad nagu Eesti 100, esimene maailmakoristuspäev, filantroopiafondide Mõjufond ja Haridusfond rajamine, muudatused hasartmängumaksu seaduses ja sellest tulenevalt vabaühenduste rahastamises, aga ka Tartu tselluloositehase rajamise plaan ja selle vastane liikumine, ÜRO ränderaamistik ning kaasnenud protestid.

Piirkonna riikidest tõusis vabakonna võimekus 2018. aastal Leedus ja Sloveenias. Sloveenias aitas kasvule kaasa vabaühenduste raamseaduse vastu võtmine, mille abil määratletakse ühenduste õigused, korrastatakse rahastust ja rajatakse teed vabaühenduste fondi loomiseks. Leedus mängis võtmerolli riikliku katuseorganisatsiooni tegevus sektori huvikaitse võimestamiseks, samuti valitsuse otsus rohkem teenuseid vabaühendustele delegeerida ning sellega kaasnenud usalduse kasv.

Vabaühenduste võimekus kasvaski neis riikides, kus valitsus võttis ette teadlikke samme ühenduste tegevuse soodustamiseks. Stabiilsena püsisid riigid, kus muutused olid pigem väikesed või nende kõrvale jagus ka rünnakuid vabaühenduste suunas. Paraku domineerisid viimased mitmetes riikides.

Poliitilist polariseerumist, mis avaldab mõju ka vabaühenduste tegutsemisele, tuuakse välja teiste seas Poolas, Ungaris, Rumeenias, Serbias. Kõigis neis on märgata vabaühenduse võimekuse langust. Vabaühenduste poliitiline vastandamine on eriti terav Venemaal, kus spordi, kultuuri, noorte, hariduse ja teiste sotsiaalteenustega tegelevad ühendused saavad nii toetusi kui ka positiivset meedia tähelepanu. Keskkonna, inimõiguste ja muude avalike huvide eest seisvad ühendused ei oma seevastu ligipääsu rahastusele, nende tegevust piiratakse seadustega ning kajastatakse negatiivselt meedias.

Sarnast poliitilist eristust on selgelt näha ka Poolas ja Ungaris, kus konservatiivse valitsuse vaadetega vastuolus olevad “mittelojaalsed” ühendused ei oma ligipääsu riiklikule rahastusele ning satuvad sageli valitsusega seotud meediaväljaannete rünnakute ohvriks. Eriti teravalt puudutab see inimõiguste kaitse, diskrimineerimise vähendamise, naiste õiguste ja keskkonnaga seotud ühendusi.

Ungaris said rohkelt negatiivset avalikku tähelepanu ühendused, mis tegelevad migrantide toetamisega. 2018 aastal võeti vastu nime all “peatada Soros” tuntud seadus, mille põhiline eesmärk oli kriminaliseerida nende ühenduste tegevus, kes tegelevad näiteks juriidilise toe pakkumisega pagulastele. Potentsiaalsete karistuste seas on reaalse vangistuse oht. Lisaks määrati migrantidega tegelevate ühenduste sissetulekule täiendavad 25% tulumaksu.

Migratsiooni kõrval sattusid löögi alla ühendused, kes toetasid Istanbuli konventsiooni ratifitseerimist. Teiste seas Bulgaarias ja Horvaatias sildistati naiste õiguste eest seisvaid ühendusi riigireeturiteks ning nende tegevust pärsiti.

Läbivalt murelikuks tegev trend on vabaühenduste avaliku maine halvenemine, mida mõõdeti 24st analüüsitud riigist kümnes. Üheks põhjuseks selle taga on sagenevad rünnakud valitsusliikmete ning parlamendipoliitikute poolt. Valitsuse suhtes kriitilised ühendused on sattunud mastaapsete laimukampaaniate ohvriks pea kõikides Ida-Euroopa riikides. Inimõiguste, naiste õiguste ja keskkonnaga tegelevate ühenduste kõrval pidi näiteks Lätis sarnase mustamiskampaaniaga tegelema korruptsiooni vähendamise nimel tegutsev Transparency International.

Avalikest mustamiskampaaniatest, mille stsenaarium riigist riiki kordub, ohtlikumgi on ühenduste vahele kiilu löömine ning omavaheline vastandumine. See viib kiirema ühiskondliku lõhestumiseni, vähendab võimalusi dialoogiks ja muudab kompromisside saavutamise tõenäosuse pea olematuks. Seda enam maksab Eesti ühendustel teiste riikide negatiivsete stsenaariumite vältimiseks keskenduda sildade ehitamisele ja ühishuvi leidmisele, mitte rahastuse või üksikute erimeelsuste põhjal vastandumisele.

Loe uuringu tulemusi täismahus.

Hea Kodaniku artiklid valmivad vabatahtlikkuse alusel, kuid tellimise, toimetamise ja ajakirjakaante vahele seadmisega kaasnevad paratamatud kulud. Kui sulle meeldivad Hea Kodaniku artiklid ning tahad toetada nende ilmumist ka edaspidi, toeta meid siin: https://heakodanik.ee/toeta/.