Vabaühenduste rahastamisest ilma loosungiteta 

Marcus Ehasoo  |  Vabaühenduste Liidu huvikaitsejuht 

Avaliku raha kasutamise kohta tuleb alati küsida, kellele riik raha maksab, mille eest ta maksab ja mida ühiskond selle raha eest saab. Pingelise riigieelarve, kasvavate kaitsekulude ja maksutõusude ajal on nõudlikkus avaliku raha suhtes veelgi teravam, kuid kontroll eeldab alati täpseid küsimusi. Eksitavast üldistusest sünnivad ka eksitavad järeldused. 

Postimees tõi avalikkuse ette, et ministeeriumid maksid 2026. aasta esimesel poolel mittetulundusühingutele ligi 130 miljonit eurot. Sellele järgnenud arvamuslugudes on räägitud „kolossaalsetest ja häbiväärsetest summadest”, „rahamullidest”, „dinosauruste pargist”, „varjatud rahastusskeemidest” ning maksumaksja külge klammerduvatest „igavestest puukidest”.  

Need on tugevad sõnad, kuid nende taga olevad järeldused on nõrgemad kui kasutatud kujundid. 

MTÜ ei ole raha suunamise eesmärk 

Kõigepealt tuleb loobuda eeldusest, et iga mittetulundusühing või sihtasutus on klassikaline kodanikuühendus. MTÜ ja sihtasutus on juriidilised vormid, mitte tegevusalad. 

Sama vormi võivad kasutada väike külaselts, erakooli pidaja, spordiliit, haigla toetamise fond, suur kultuurifestival, hoolekandeteenuse osutaja või huvikaitseorganisatsioon. Ka riik ja kohalikud omavalitsused asutavad sihtasutusi. Näiteks Postimehe käsitletud Kodanikuühiskonna Sihtkapital on riigi asutatud sihtasutus, mille ülesanne on toetusi vahendada, mitte üks vabaühendustest, kellele raha jagatakse. Seetõttu tuleb andmeid lugedes alati eristada nii maksjat ja saajat kui ka organisatsiooni vormi ja tegelikku ülesannet. 

Erinevad pole üksnes organisatsioonid, vaid ka maksete põhjused. 2026. aasta esimese kaheksa kuu jooksul maksid riigi ja kohalike omavalitsuste asutused meie analüüsi kaasatud MTÜdele ning sihtasutustele kokku 270,4 miljonit eurot. Sellest 221,9 miljonit olid toetused ja 48,5 miljonit maksed kaupade ning teenuste eest. 

Vahe on oluline. Kui omavalitsus ostab ühenduselt sotsiaalteenust või riigiasutus tellib temalt töö, ei anta organisatsioonile lihtsalt toetust. Avalik sektor tasub teenuse eest, mida ta peaks muidu osutama ise või ostma mõnelt teiselt pakkujalt. 

Joonis 1. Maksete jaotus makseliigi järgi. 
Allikas: saldoandmik, 1. jaanuar – 31. august 2026; Vabaühenduste Liidu arvutused. 

Ka 221,9 miljoni euro suurune toetuste summa koosneb väga erinevast rahastusest. Sellest 101,9 miljonit läks vaba aja, kultuuri ja religiooniga seotud tegevustesse ning 73,7 miljonit haridusse. Need kaks valdkonda moodustasid kokku ligi 80 protsenti kõigist toetustest. 

Joonis 2. Toetused tegevusvaldkonna järgi. 
Allikas: saldoandmik, 1. jaanuar – 31. august 2026; Vabaühenduste Liidu arvutused. Ümardatud summad. 

Ainuüksi erakoolidele, keda Eestis registreeritakse MTÜdena, maksti eelpool nimetatud summast 47,2 miljonit eurot. Kusjuures, erakoole rahastatakse Eestis riigi poolt sarnase pearaha mudeli alusel nagu munitsipaalkoolegi. 

Sama näeme kultuuris ja spordis. MTÜ Estonian Autosport Events korraldab Rally Estoniat ning Pimedate Ööde Filmifestivali taga on samuti mittetulundusühing. Anu Viltrop tõi oma arvamusloos esile, et kultuuritoetuste abil sünnivad näitused, raamatud, etendused, kontserdid ja festivalid ning säilitatakse pärandit. Tanel Talve kirjeldas kogukonnaühenduste tööd: külakeskuste hoidmist, tegevusi lastele ja eakatele, kriisides naabrite abistamist ning kohalike koostöövõrgustike ülalpidamist. 

Nende tegevuste vajalikkuse ja tulemuste hindamiseks tuleb selgeks teha, mida raha eest tehti. Toetuse saaja juriidiline vorm ei ole tulemuse hindamisel esmatähtis. 

Toetuste jaotus on seejuures väga ebaühtlane. Kümme suurimat toetusesaajat said 21,8 protsenti ja sada suurimat üle poole kogu toetuste summast. Pool toetusesaajatest sai kuni 4800 eurot. Suur koondsumma ei kirjelda seega tüüpilise Eesti vabaühenduse rahastamist, vaid seda mõjutavad tugevalt suhteliselt vähesed suured haridus-, spordi- ja kultuuriasutused. Andmed ei toeta muljet, et sajad miljonid eurod kuluvad peamiselt üksikute vähemuste või kitsaste huvirühmade esindamisele. 

Kui suur on 270 miljonit eurot tegelikult 

Eraldi vaadates on 270,4 miljonit eurot kahtlemata suur summa. Selle tähenduse hindamiseks on vaja teada ka võrdlusbaasi. 

2026. aasta esimese kaheksa kuu riigi raamatupidamise andmetes kajastub kokku ligikaudu 8,61 miljardit eurot makseid. Meie analüüsi kaasatud MTÜdele ja sihtasutustele suunatud 270,4 miljonit eurot moodustab sellest 3,14 protsenti. Sellest arvestusest on välja jäetud riigi ja kohalike omavalitsuste asutatud sihtasutused, samuti erakonnad. 

Joonis 3. Maksete osakaal saaja õigusliku vormi järgi. 
Allikas: saldoandmik ja Äriregister, 1. jaanuar – 31. august 2026; Vabaühenduste Liidu arvutused. OÜde ja ASide seas on nii era- kui avaliku sektori omandis äriühinguid.  

See suhtarv ei ütle, kas iga üksik makse oli vajalik või hästi põhjendatud. Küll aga asetab see suure summa konteksti: jooniselt näeme, et MTÜdele ja sihtasustustele eraldatud toetused ja teenuste tasumised ei moodusta ebaproportsionaalselt suurt osa riigieelarve kuludest.   

Toetused ei ole uued katuserahad 

Mart Meesak võrdleb ministeeriumide makseid endiste katuserahadega ning nimetab praegust süsteemi neist suuremaks ja alatumaks. See võrdlus ei pea sisuliselt paika. 

Katuseraha keskne probleem oli see, et riigikogu liikmed said suunata raha üksikutele saajatele poliitilise valiku alusel, ilma avatud konkursi, võrreldavate kriteeriumide ja sisulise mõjuanalüüsita. Praeguses arutelus on aga ühe nimetuse alla pandud riigieelarvelised programmid, seadusest tulenevate ülesannete täitmine, avalike teenuste osutamine, tegevus- ja projektitoetused, haridus- ja spordirahastus, Euroopa Liidu vahendid ning kaupade ja teenuste ostmine. 

Nende seas võib olla halvasti põhjendatud või läbipaistmatuid otsuseid. Selle kindlakstegemiseks tuleb vaadata konkreetse makse õiguslikku alust, otsustamise viisi, eesmärki ja tulemust. Koondsumma suurus ei tõesta, et vabaühenduste rahastamises toimub midagi varjatut. 

Vabaühenduste Liit on aastaid seisnud katuseraha ja läbipaistmatu poliitilise rahajagamise vastu. Meie ega vabakond üldiselt ei arva, et kunagi kokku lepitud rahastus peab automaatselt jätkuma või et ühendustel on õigus endale ise toetusi määrata. Ühendused peavad saama osaleda rahastamispõhimõtete kujundamises, kuid otsused toetuse saajate kohta tuleb teha avalike kriteeriumide, võrdse kohtlemise ja kontrollitava protsessi alusel. 

Hinnata tuleb rahastatud tegevust 

Ettepanek hinnata toetuste põhjendatust on õige. Avaliku rahaga tegutsemine on vastutus ning seda mõistab ka vastutustundlik vabaühendus. Ta peab suutma näidata, milleks raha kasutati ja milline tulemus saavutati. 

Hindamisel tuleks vastata neljale küsimusele: 

1. Millist avalikku probleemi selle rahaga lahendatakse? 

2. Miks on selleks valitud just toetamine? 

3. Millised tulemused peavad rahastamisega kaasnema? 

4. Kuidas hinnatakse, kas tulemused saavutati? 

Avaliku võimu asutus ei peaks siiski otsustama, millised kodanike ühendused on ühiskonnale „vajalikud” ja millised mitte. Demokraatlikus ühiskonnas ei vaja ühingu olemasolu riiklikku heakskiitu. Koos valdkonna osalistega saab ja tuleb hinnata seda, kas konkreetse tegevuse rahastamine teenib avalikku huvi, lahendab mõnda ühiskondlikku probleemi. 

Ka väide, et avaliku huvi peaks määrama turg, ei lahenda probleemi. Turul ei ole iseenesest põhjust tagada tasuta õigusabi, puuetega inimeste huvikaitset, külade kriisivalmidust, eesti kultuuri säilimist ega väikese sihtrühma huvide esindamist, kui nende tegevuste eest ei ole piisavalt maksujõulist tellijat. Seepärast rahastab riik tegevusi, mille ühiskondlik väärtus võib olla suurem kui turult teenitav tulu. Seda enam peavad rahastamise eesmärk ja oodatav tulemus olema selged. 

Avalik rahastus ei tähenda automaatselt sõltuvust 

Rahastamise koondumine ühe rahastaja kätte võib tekitada sõltuvusriski. Eesti väikeses ühiskonnas, kus rahastajad ja toetuse saajad tegutsevad sageli samades võrgustikes, tuleb seda riski teadlikult maandada. Küsimus on selles, kas ühendus saab rahastajat kritiseerida ilma, et tema rahastamine satuks selle tõttu ohtu. 

Toetuse saamine ei muuda organisatsiooni siiski automaatselt valitsuse käepikenduseks. Sõltumatust kaitsevad avalikud ja võrdsed rahastamistingimused, läbipaistev juhtimine, ühenduse enda otsustusõigus, võimalus rahastajat avalikult kritiseerida ning võimaluse korral mitmekesised tuluallikad. Raha maksmine ei tohi sõltuda poliitilisest kuulekusest. 

Ka Vabaühenduste Liit saab oma tegevuseks avalikku raha ega asu seetõttu arutelust väljaspool. Meie rahastajad ja saadud summad on avalikud ning samast andmestikust kontrollitavad. Oleme valitsuse otsuseid kritiseerinud ka ajal, mil riik on meie tegevust rahastanud, ja teeme seda edasi. 

Eesti vabakond ei ole probleem, mida tuleb iga kord uuesti õigustada, kui keegi avastab, et ühendustele makstakse avalikku raha. Tuhanded ühendused aitavad inimesi, hoiavad kogukondi, korraldavad kultuuri- ja spordielu, kaitsevad haavatavate rühmade õigusi, annavad tasuta õigusabi, aitavad kogukondadel kriisideks valmistuda ning toovad otsustamisse nende inimeste hääle, kes muidu sinna ei jõuaks. Vabaühenduste avalik rahastamine ei ole Eesti erand, vaid demokraatlikes riikides tavapärane viis toetada ühiskonnale vajalikke tegevusi, mida riik ega turg üksi ei suuda tagada. 

Avalik kontroll peab lähtuma tõenditest 

Kui kedagi süüdistatakse avaliku raha väärkasutamises, poliitilises kuulekuses või mõttetu tegevuse rahastamises, peab süüdistuse esitaja näitama, millise makse, otsuse või tulemuse põhjal ta seda väidab. Ühendused ei pea kollektiivselt tõestama, et nad ei ole „puugid”, „valitsuse käepikendused” ega osa varjatud skeemist. 

Konkreetseid makseid ei ole keeruline kontrollida. Riigi raamatupidamise saldoandmik on avalik ning Vabaühenduste Liit on teinud selle põhjal rakenduse mtüraha.heakodanik.ee. Sealt saab vaadata, kes raha maksis, kes selle sai, kui suur oli summa ning kas tegemist oli toetuse või teenuse eest tasumisega. Kui makse tundub küsitav, saab rahastajalt juba konkreetselt küsida, mis oli selle eesmärk, kuidas saaja valiti ja milline tulemus saavutati. 

Avalikel andmetel on ka piirid. Saldoandmik ei kirjelda alati piisavalt täpselt makse eesmärki, valikumenetlust ega saavutatud tulemust. Iga suurema toetuse juures peaks seetõttu olema avalikult nähtav selle õiguslik alus, otsustamise viis, eesmärk, oodatav tulemus ja hilisem hinnang mõjule. Kui olemasolevast teabest järelduse tegemiseks ei piisa, tuleb küsida juurde, mitte täita lünki süüdistustega. 

Mõni toetus võib olla põhjendamatu, mõni otsus läbipaistmatu ja mõne programmi mõju ebapiisav. Sellised juhtumid tuleb avalikustada ja parandada, kuid järeldus peab tuginema tõenditele. Organisatsiooni juriidiline vorm, makse suurus või halvustav kujund ei ole iseenesest tõend raha väärkasutamise kohta. 

Avaliku raha kasutamist tuleb hinnata konkreetsete otsuste ja tulemuste, mitte raha saaja juriidilise vormi järgi. Kui väga erinevad maksed liidetakse üheks suureks arvuks ja selle põhjal tehakse järeldusi kogu vabakonna kohta, ei teki sellest suuremat selgust, vaid infomüra. 

Andmed võimaldavad iga kahtlasena näiva makse eraldi üle kontrollida. Kui raha on kasutatud põhjendamatult või läbipaistmatult, tuleb see välja tuua. Suur summa üksi ei tõesta aga veel, et midagi on valesti tehtud. 

• Artikkel
• Uudis