artikkel

Hea Kodaniku kevadnumber otsib head kodanikku

laine
Foto:

Hea Kodaniku kevadnumber räägib kodanikuharidusest: kuidas head kodanikud kasvavad, kelle asi on meile häid kodanikke vormida ja… oodake, millist kodanikku meile üldse tarvis on?

 

Ajakirja arvamuskülgedel otsivad-mõõdavad head kodanikku Juhan Kivirähk, Maris Jõgeva ja Martin A. Noorkõiv.

Mari Öö Sarv viis läbi juurdluse, millist head kodanikku Eesti täna vajab ning kuidas neid vormima peaks. Tutvustame kaaneloo juures ka suuremaid kodanikuhariduse programme Eestis.

Mis on kodanikuharidus ja mis ei ole seda mitte, selgitab Anu Toots.

Mari Öö Sarv suunas pilgu Kogukonnapraktikale koos õpetaja, hariduspsühholoogi, juhendaja ja osalenud abituriendiga. Paistab, et see teeb noortega seda, mida me tahame, et ta teeks, kuid teaduslik oleks seda ka päriselt mõõta.

Martin A. Noorkõiv kirjutab sellest, kuidas Avaaz maailma muutmises nii tõhus on. See on ka põhjus, miks inimesed on nõus neile annetama: tulemused!

Siim Tuisk tutvustab ameeriklaste avastust, et enam kui 3000 inimest, neli reisilennukit ja mõned pilvelõhkujad põrmu viinud terroriakt aktiveeris ühiskondlikult noorema põlvkonna. Kõrge hind aktiivsete kodanike eest, kas pole?

Andrei Liimets usutles Ühendkuningriigi suursaadikut. Chris Holtby tõdeb, et Eestis pole paljud
asjad kodanikuühiskonnas nii kaugel kui Inglismaal, aga rahustab ka: teil on aega veel!

Maris Jõgeva pani kirja seitse asja, mida iga organisatsioon saab teha, et oma inimestele
hea kodaniku oskusi anda. Rasmus Pedanik kirjutab kohe aga üllatusest, et õppida
saab vaid kogemustest ning sedagi vaid juhul, kui oled õppinud neist õppima.

Kodanikuhariduse vahvate rubriigis esitleb Kaira Västrik kolme algatust, mis küll utsitavad meid rohkem mõt­lema, osalema, vastutama, tasakaalustama, kuulama, arutlema ja sõna sekka ütlema, kuid otseselt ei paluta midagi teha, ammugi pole mängus õpetajaid ja tuupimist. Saage tuttavaks: Feministeerium, kaasav eelarve ja Uuskasutuskeskus.

Ivan Lavrentjev tutvustab Mirell Prosat, kes veab Tartus kõike, millele on kirjutatud OLE ROHKEM.

Maris Jõgeva kirjutab avatud valitsemise kitsaskohtadest ja möödarääkimistest, mis kaasamise ja osalemise isu ära võtavad.

EMSLi liikmetest tutvustame sel korral Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühingut – VENÜ ühendab inimesi, kes ei väsi õppimisest ja õpetuste jagamisest ka hallipäisena.

Poolt ja vastu rubriigis kirjutab Maie Kiisel, et Eesti inimesed õppisid ühiskonda raputanud debattidest kooseluseaduse ja pagulaste teemal – õppisid oma arvamust välja ütlema. Margo Loor täiendab, et õppisid küll, aga ainult välja ütlema, mitte teisi kuulama, ning kvaliteetse ühiskondliku aruteluni pole me veel jõudnud.

Ajakirja arhiiv on endiselt siin.