artikkel

Pärast meid tulgu või veeuputus?

laine
7. märts 2018
Foto: Alari Rammo
Oma ninaotsast kaugemale vaatamisest ja mõned sammud ette mõtlemisest kirjutab kestlikkuse-teemalise Hea Kodaniku sissejuhatuses peatoimetaja Andrei Liimets.

“Pärast meid tulgu või veeuputus!” Tujukate monarhide lõputult priiskavatest ekstsessidest, kelle suvast sõltub poole maailma saatus, oleme küll edasi liikunud, ent vaikimisi näib selline suhtumine endiselt saatvat suurt osa inimkonnast. Nõnda valime ikka ja jälle pigem kasupisku siin ja kohe, selmet mõelda kaks, kolm või tosin sammu ette, kuidas mitte puu otsas lõpetada, kui pauk lõpuks ära käib.

Paljudel juhtudel on see mõistetav. Kui esmaseks mureks on ikkagi õhtuse pudrukausi täitmine või kümnete külmakraadide trotsimiseks sobiliku jope leidmine, on üpris vähe tolku õpetamisest, et pakendil võiks särada õiglase kaubanduse märgis, keskkond-lapsed-loomad olla hoitud ning üldse tuleks taibata nõuda paremat kaasamist ja soolist võrdõiguslikkust.

Keerulisem on välja vabandada neid, kel on olemas nii intellektuaalne kui ka majanduslik võimekus oma ninaotsast kaugemale piiluda, kuid kes seda ei tee. Väiksemaid indulgentse ümbritseva maailma paremaks kohtlemiseks pakutakse ju igal sammul – vii end aga eri kohvi- ja šokolaadimärgistega kurssi, vali puurikanade munade asemel õrre- või täitsa vabade lindude omad ning koju roheliselt toodetud elektri pakett.

Üksikisiku argiotsused üksinda muidugi maailma teistpidi pöörlema ei pane, kui institutsionaalne raamistlik paremaid valikud ei võimalda ega soodusta ning valitsused ise eeskuju näita. Ettenägelikkuse ja ennetuse asemel nähakse ikka juba lõõmavaid lõkkeid, juurprobleemide asemel sümptomitega tegelemine kipub olema ka kergem ning sageli rohkem kohest poliitilist profiiti koguv töö.

Ehk ei ole tujukate monarhide suva ja priiskavate ekstsesside aeg siiski seljataga (ühe säärase nimi riimub näiteks sõnaga lamp ja kestlikust arengust jagab ta umbes sama palju kui elust väljaspool Twitterit). Demokraatlikus ühiskonnas on nende valimine meie teha ja nõnda peegeldavad nad meie enda hirme. Sageli just tänaste murede, mitte kahe, kolme või tosina sammu pärast vastuvaatavate väljakutsete ees. Loodetavasti on see Hea Kodaniku number omamoodi spikriks, milliseid küsimusi võiks nii iseendalt kui ka oma valitsejatelt küsida, et aastal 2030 oleks muresid vähem ning aastal 2118 vaataks vastu kestlik ja õnnelik Eesti.

Ilmus Hea Kodaniku kestliku arengu teemalises kevadnumbris.