artikkel

Debatt: Mis teemal noorte arvamus loeb?

laine
Siim Kiisler, Indrek Riigor 19. aprill 2017
Foto: Karl-Kristjan Nigesen ja erakogu
Küsisime, kas noored võiks ühiskonnas kaasa rääkida igal teemal või vaid neisse puutuvates küsimustes. Õpetaja Indrek Riigor leiab, et noori ei huvita ning nende hääl ei ole piisavalt esindatud, et igal teemal kaasa rääkida, poliitik Siim Kiisler aga arvab, et noored tuleks kuulata ära igal teemal, kus neil on midagi öelda.

SIIM KIISLER: Arvaja vanusest olulisem on ettepaneku sisu

Siim Kiisler on Riigikogu liige ja IRL-i aseesimees, endine regionaalminister.

Kui poliitikute seas on arutusel karusloomade kasvatamise keelamine/lubamine, tuleb mulle alati silme ette seltskond protestivaid 16-aastaseid noori. Ma ei oskagi öelda, miks see nii on, ilmselt lihtsalt üks stereotüüp. Samas on see kindlasti üks teemasid, mis mitmeid noori inimesi aktiivselt tegutsema on ärgitanud, kuigi nende isiklikku elu see ei puuduta. Siit ei saa muidugi järeldada, et kõik 16-aastased oleks sellel teemal mingitmoodi ühesugusel arvamusel või üleüldse mingil arvamusel. Ent minu jaoks on see esimene lihtne näide, et noori huvitab laiemalt see, mis meie ümber toimub – ja seda tihti rohkemgi kui vanemat seltskonda.

Jah, ilmselt tuleb nõustuda, et laias laastus huvitab 16-aastast keskmisest vähem näiteks see, kas meie kodulinn või -vald suudab tagada kõigile lasteaiakoha, või ka näiteks hinnang sellele, kas üldplaneeringu menetlemine on olnud ikka õiguspärane. Kuid kas see, et paljusid pensionäre jätavad üsna külmaks investeeringud kodukandi jalgpalliväljakutesse ja rularampidesse, teeb neist kehvemad kaasarääkijad linnaruumi kujundamisel? Seda ei arva ilmselt mitte keegi.

Noorte arvamuse arvestamisel tekitab kindlasti kõhklusi nende vähene isiklik kogemus. Me tajume kõik, et kui alaealine kodanik ise autot juhtinud pole, on tema ettekujutus kodukandi liikluskorraldusest piiratum kui kogenud autojuhil. Ent samas võiks ju eakamale inimesele ette heita, et suure tõenäosusega teab ta interneti püsiühenduse võimalustest kohapeal vähem kui tema lapselaps.

Miks ikkagi on meil aeg-ajalt raske end sundida kaasama päris noori inimesi kui nõuandjaid, kaasarääkijaid ja otsustajaid?

Ma arvan, et võtmesõnaks on siin autoriteet, täpsemini selle vähesus. Paljud eakamad inimesed pole lihtsalt harjunud “poisikeste” sõna tõsiselt võtma. “Mida tema ka elust teab” on mugav vastus igale noore tõstatatud probleemile, millele on raske lahendust leida. Intelligentsem variant 16-aastase arvaja pädevust kahtluse alla seada on öelda, et inimene, kes pole ise elus sentigi tulumaksu maksnud, ei peaks nii uljalt siin teiste tööga kokku kogutud tulu laiali jagama.

Autoriteet kasvab tavaliselt koos isiklike saavutustega ja on mõistetav, et 16 aasta jooksul jõuab vähem korda saata kui 66 aasta jooksul – kui sa just Kelly Sildaru pole.

Ent pidagem alati meeles, et hea valitsemise puhul on tähtis eelkõige ettepaneku sisu. Ja sisukad ettepanekud tulevad tavaliselt neilt, kes on end asjaga kurssi viinud ning plussid ja miinused enda jaoks hästi läbi mõelnud. Aga asju süsteemselt läbi mõtlema on harjunud ikka rohkem need, kelle igapäevatööks ongi ajude pingutamine. Ja kui nüüd analüüsida, kes meie hulgas päevad läbi uute teadmiste omandamise, läbimõtlemise ja taasesitamise tööga tegelevad, siis kindlasti on sellised inimesed igasugu õppurid, olgu siis elukestvad või koolikohustust täitvad.

Lisagem nüüd siia juurde eestlaste õigustatud uhkustunne meie hea koolihariduse üle. Teame ju tänu rahvusvahelistele testidele, et meie noored saavad haridust maailma tipptasemel. Ehk siis – Eesti noored on targad ja analüüsivõimelised. Pealegi on noortel üldiselt üks suur eelis võrreldes keskealistega – kui nad mõnda asja ei tea, on neil lihtsam seda tunnistada.

Järelikult on meil kõigil põhjust neid kuulata, usaldada ja nende mõtteid arvesse võtta. Ja pole vahet, kas nad räägivad laste huviringide kättesaadavusest või eakate päevakeskuste rahastamisest. Kui räägivad, siis järelikult teavad.

 

INDREK RIIGOR: Noori ei huvita

Indrek Riigor on Tallinna Nõmme Gümnaasiumi ajaloo-, ühiskonnaõpetuse ja filosoofia õpetaja ning Tallinna ülelinnalise ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajate aineühenduse juhataja.

Ma ei tea, kas ainult mulle tundub, et eksisteerib justkui kaks paralleelmaailma: aktiivsed mitmekülgsed ühiskonnaelu probleemide lahendamisel kaasa lüüa tahtvad noored ja siis kõik ülejäänud. Proportsionaalses mõttes on viimaste osakaal tunduvalt suurem, mistõttu võime küll arutada noortele suurema vastutuse andmise üle, ja küllap vastutuse võtjaidki leiaks, aga suures plaanis ei ole nende “häälel” vajalikku esindusjõudu – noortel pole noorte endi hulgas piisavat toetust ja peamiselt on selle põhjuseks huvipuudus.

Ometi toetavad noorte aktiivset kaasamist ühiskonnaellu mitmesugused tegevused: alustuseks üldhariduskoolide riiklikust õppekavast ja ühiskonnaõpetuse tundidest, lisaks toetavad õppekäigud, kohtumised avaliku elu tegelastega, parlamendi- ja kohtusimulatsioonimängud jne, jne. Demokraatia “harjutusväljakuna” on kõigis koolides seadusega ette nähtud õpilasesindused. Väljaspool kooli on noorte kaasamisel suur osa Eesti Noorteühenduste Liidul. Kindlasti ei maksa noorte eneseteostuse ja kaasamise kohtadena alahinnata ka erakondade noortekogusid. Õpetajana hüüan, et mida kõike veel ei tehta, ja tõesti, valimisõiguse laiendamine siin veel puudus!

Praegu kõigis Eesti maakondades ja mitme omavalitsuse juures tegutsevate noorte osaluskogude kaudu saavad noored kaasa rääkida ja arvamust avaldada mistahes ühiskondlikul teemal (kui nad muidugi teemadega piisavalt kursis on). Siiski tuleb noorte arvamuse ärakuulamisel ja arvestamisel lähtuda nii üleriigilise kui ka kohaliku omavalitsuse elanikkonna vanuselisest jaotusest ja ära ei tohi unustada, et ühiskond koosneb teistestki huvigruppidest. Seega võivad noored arvamust avaldada kõiki puudutavatel teemadel, kuid panustada saavad nad ikkagi vaid enda eagruppi puudutavates küsimustes.

Olles aastaid õpetanud ühiskonnaõpetust nii IX kui ka XII klassis ning teisi aineid kõikides gümnaasiumiklassides, näen, et noorte huvi ühiskonnas toimuva suhtes on pehmelt öeldes kesine. Kui vaadata klassiruumi kogunevat ühiskonna minimudelit, kohtab seal tavaliselt ühte-kahte noort, kelle puhul võid kindel olla, et tema oskab talle usaldatud õigusi targasti ära kasutada. Ülejäänud eelistavad “jääda neutraalseks”, sest nad ei oska olla poolt ega vastu. Valdav enamik noortest on vait, tunnistades, et neil pole piisavalt teadmisi hinnangute andmiseks ja sestap neid ka ei huvita. Seega on õpetaja esmane ülesanne huvi ühiskonnas toimuva vastu tekitada, ja ma usun, et enamik õpetajaid seda teebki. Millegipärast on mul aga tunne, et huvi me suudame tekitada, aga püsima see eriti ei jää.

Huvipuudus pole alati tingitud meelelahutusliku meedia sees üles kasvanud noorte ignorantsusest, kuigi ka sel on oma kindel osa. Kindlasti mõjutavad noorte arusaamu kõik, kes nende ümber on: perekond, sõbrad, kool (õpetajad), meedia jt. On ammu selge, et noor õpib paljuski rollimudelite järgi ehk inimesed, kes on neile eeskujuks, mõjutavad väga tugevalt nende käitumist tulevikus. Seega tuleb ka vanemal põlvkonnal endasse vaadata, millist eeskuju nad noortele annavad. Igaüks meist võib nüüd mõelda, kui hästi või halvasti on sellega meie ühiskonnas laiemalt. Huvipuudus pole kindlasti ainult noorte probleem.

Üks on kindel – noorte arvamus on tähtis ja me tahame seda teada ning sellega ka arvestada. Enne kui arutame tõsiselt, mis küsimustes konkreetselt noored kaasa rääkida peavad saama, tuleb nad ühiskonnaelu puuduvatest küsimustest huvituma saada. Selle küsimusega ei pea tegelema mitte ainult vanem põlvkond ja kool, vaid ka noored ise noorteühenduste sees. Aeg on ka teil endale otsa vaadata, kelle häält te tõeliselt esindate ja keda te võiksite veel esindada.

Arvamused ilmusid Hea Kodaniku noorteteemalises numbris