Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Koalitsiooniläbirääkimised on erinevate allikate hinnangul jõudnud teise poolde, mistõttu on sobiv hetk teha vahekokkuvõte.
Esmalt tuleb vabakonda tunnustada, sest reageerisime kiiresti: kümned ühingud on esitanud oma ettepanekud ja põhjendused. Kaasamise kogemus ise on seevastu olnud küllaltki hektiline.
Kuigi läbirääkimisteks planeeriti rohkelt aega, on praktikas kodanikuühiskonna esindajaid kaasatud sageli väga lühikese etteteatamisega. Näiteks Vabaühenduste Liidul jäi ühel korral seetõttu laua taha istumata, kuid esitasime siiski oma ettepanekud kirjalikult. Küsimusi tekitab ka kaasamise formaat, näiteks selline, kus ruumi kogutakse arvukalt huvigruppe, kellele antakse vaid 5–7 minutit oma mõtete esitamiseks, ilma et sellele järgneks sisuline arutelu. Selline lähenemine ei soodusta tegelikku kaasamist.
Samas on olnud ka positiivseid kogemusi. Mõnele ühingule on kinnitatud, et nende ettepanekud leiavad koha koalitsioonilepingus, ja mitmel juhul on olnud võimalus oma ideid korduvalt poliitikutele tutvustada. Nagu huvikaitses tavaks, sõltub kaasamise kvaliteet suures osas kaasaja enda oskustest, väärtustest ja hoiakutest.
Oleme kogunud vabakonna organisatsioonidelt tagasisidet senise kaasamisprotsessi kohta. See on tõstatanud küsimuse, miks üldse asuti kokku leppima niinimetatud pikaajalises lepingus. Kui vaadata arutatud teemasid, siis käsitletakse pigem küsimusi, mida oleks võimalik lahendada juba enne järgmisi riigikogu valimisi. Samal ajal pole seni koalitsioonilepingus kokkulepitud prioriteedid senise valitsuse tegevuses veel kinnitust leidnud. Endiselt on lahtine, millises vormis koalitsioonilepingu lisa lõpuks sõnastatakse ning milline saab olema selle mõju ja roll poliitikakujundamise hierarhias. Seetõttu tekib paratamatult küsimus: kas selles dokumendis võetud kohustusi saab ja tuleb võtta tõsiselt, ning kas kodanikuühiskonna energia suunamine sellistesse protsessidesse õigustab end?
Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi kodanikuühiskonna hääl on koalitsiooniläbirääkimistel vähemalt osaliselt kõlanud, jääb üldmuljeks, et kaasamine on olnud pealiskaudne ja killustatud. Tõeliselt tulemuslik koostöö eeldab läbipaistvamat, sisukamat ja järjepidevamat protsessi, kus kodanikuühiskonna panust hinnatakse mitte formaalsuse, vaid sisulise väärtuse järgi. Järele jääb vaid küsimus, kuidas meie omalt poolt saaks nügida, et otsustajad selles suunas liiguksid.
